Meie metsas
Või ma vähemalt tundsin nii, et see mets on minu ja Mia rahumets. Oleme käinud seal jalutamas juba mõne nädala. Kui on tuuline on seal hea, kui on kuum on seal hea. Linnakärast eemal aga samas nii lähedal, et jõuame sinna kümne minutiga.
Tegelikult see pole vist isegi mets. Park. Või siis ikkagi mets.
Meie metsas on palju linde, oi kui palju linde. Liigid kelle olen visuaalsel vaatlusel kindlaks teinud on pasknäär, tihane, puukoristaja, tuvi ja rähn. Oravat nägime ka.
Täna oli meie metsas aga juba algusest peale teistmoodi.
Tavaliselt on nii, et pinkidel unelevad paarikesed.
Emad jalutavad lastega. Mõni hästikasvatatud kutsu tuleb tere ütlema või vahib keel ripakil oravat.
Täna aga oli algusest peale mets lärmi täis.
Kes sõitis rolleriga, kes sõitis rattaga ja üritas samal ajal sõbraga juttu ajada. Kes parkis autot ja kuulas seal väga kõvasti muusikat. Lõplikult hakkas mul ära viskama kui ühele lagendikule olid lapsed palli mängima tulnud. Nad lihtsalt röökisid ja kiljusid ja kisasid.
Sain päris pahaseks ja Mia ei saanud und. Metsa ei tulda ju karjuma vaid kuulama ja mõtlema. Sõbraga vaikselt juttu ajama.
Täna tundusid isegi linnud seal metsas närvilised.
Ja täna sai tõeks ka mu suurim hirm seoses metsa ja loodusega. Nägime ussi. Mina nägin, Mia magas juba. Või siis madu. Ma ausalt ei tea mis uss või madu või asi ta oli, sest nii kui ma teada kaugelt silmasin tekkis mulle üle keha kananahk ja mu väiksed väsinud jalakesed panid kiiresti kodu poole ajama.
Eks see ussihirm ole mul alati veidi hinges olnud ja olen alati hästi hoolega astudes jalgade ette vaadanud.
Rääkisin Silverile juba ammu, et see nii ilus mets ja kindlasti seal mingi ussid ka. Tema arvas, et seal on nii palju inimesi ja koeri, et uss peaks peast loll olema kui teeradadele tükib.
Aga näe, ka ussiriigis on lolle.
Muidugi googeldasin kiiresti snakes in hungary ja sain teada, et neil sama seis mis meil. Ainus mürkmadu on rästik. Rästik see vist ikka ei olnud.
Nagu mets mulle täna õpetas on ta ikka loomade oma, ja lindude. Inimesel veab, et saab minna, haugata sõõmu värsket õhku ja kuulata linnulaulu.
Mina muidugi sinna metsa enam tagasi ei lähe.
Tegelikult see pole vist isegi mets. Park. Või siis ikkagi mets.
Meie metsas on palju linde, oi kui palju linde. Liigid kelle olen visuaalsel vaatlusel kindlaks teinud on pasknäär, tihane, puukoristaja, tuvi ja rähn. Oravat nägime ka.
Täna oli meie metsas aga juba algusest peale teistmoodi.
Tavaliselt on nii, et pinkidel unelevad paarikesed.
Emad jalutavad lastega. Mõni hästikasvatatud kutsu tuleb tere ütlema või vahib keel ripakil oravat.
Täna aga oli algusest peale mets lärmi täis.
Kes sõitis rolleriga, kes sõitis rattaga ja üritas samal ajal sõbraga juttu ajada. Kes parkis autot ja kuulas seal väga kõvasti muusikat. Lõplikult hakkas mul ära viskama kui ühele lagendikule olid lapsed palli mängima tulnud. Nad lihtsalt röökisid ja kiljusid ja kisasid.
Sain päris pahaseks ja Mia ei saanud und. Metsa ei tulda ju karjuma vaid kuulama ja mõtlema. Sõbraga vaikselt juttu ajama.
Täna tundusid isegi linnud seal metsas närvilised.
Ja täna sai tõeks ka mu suurim hirm seoses metsa ja loodusega. Nägime ussi. Mina nägin, Mia magas juba. Või siis madu. Ma ausalt ei tea mis uss või madu või asi ta oli, sest nii kui ma teada kaugelt silmasin tekkis mulle üle keha kananahk ja mu väiksed väsinud jalakesed panid kiiresti kodu poole ajama.
Eks see ussihirm ole mul alati veidi hinges olnud ja olen alati hästi hoolega astudes jalgade ette vaadanud.
Rääkisin Silverile juba ammu, et see nii ilus mets ja kindlasti seal mingi ussid ka. Tema arvas, et seal on nii palju inimesi ja koeri, et uss peaks peast loll olema kui teeradadele tükib.
Aga näe, ka ussiriigis on lolle.
Muidugi googeldasin kiiresti snakes in hungary ja sain teada, et neil sama seis mis meil. Ainus mürkmadu on rästik. Rästik see vist ikka ei olnud.
Nagu mets mulle täna õpetas on ta ikka loomade oma, ja lindude. Inimesel veab, et saab minna, haugata sõõmu värsket õhku ja kuulata linnulaulu.
Mina muidugi sinna metsa enam tagasi ei lähe.
♡
Comments
Post a Comment