Sisseelamisraskused
Tere, kuidas läheb?
Hästi.
Tegelikult lähebki hästi aga pean ausalt tunnistama, et mul on peale Eestisse tagasi tulemist suured raskused ree peale saamisega.
Justkui teen nii palju ja käin igalpool aga kuskile ei jõua ja tehtud ka midagi ei saa.
Sellepärast ei ole ma ka siia ammu midagi postitanud.
Ja sellepärast ka, et Mia viskas mu arvuti maha ja nüüd on see juba mitu nädalat remondis. Kuidagi keeruline tundus istuda Silveri arvuti taha ja hakata oma kontodega sisse logima.
Tegelikult oli päris lihtne, parool oli isegi meeles.
Ungaris olles igatsesin nii väga koju ja tegin nii suuri plaane, et mida kõike tegema hakkan ja kus käima.
Jooksmas muidugi plaanisin edasi käia. Tänaseks olen Eestis jooksnud nädalas 5 kilomeetrit. Ega seegi paha tee aga no ega need pole ka kilomeetrid mille üle väga uhke olla kui olen eelmisel kuul kokku 100 kilomeetrit jooksnud.
Iga päev mõtlen, et täna lähen jälle.
Mõnel päeval lähengi.
Raamatute lugemine on ka kuidagi sunni peale. Ei ole nii, et tahaks lugeda, tunnen, et pean lugema ja sellepärast vist ei õnnestu ka.
Nüüd kui oleme juba kuukese kodus olnud tunnen, et vaikselt hakkan saama tagasi oma rutiini ja naudin jälle oma päevi ja väikeseid kohustusi.
Teen jälle plaane ja loodan, et need vaid plaanideks ei jää.
Mis veel uut..
Miale ostsime uue turvatooli, sest peale kolme kuud autovaba elu oli teda täiesti võimatu sõidutada turvahällis tagaistmel ja selg sõidusuunas. Ta lihtsalt röökis hüsteeriliselt kõik üle viie minutilised sõidud.
Me ei olnud ka MaxiCosi Tobi tooli ostes kindlad, et see mure lahendab. Õnneks vist lahendas.
Sel kuul plaanime Valka sõita, eks siis selgub päris tõde.
Ja veel, Mial on vahepeal kaks hammast kasvanud. Need habad lasid end niiiiiii kaua oodata. Alates neljandast kuust juba kujutasime Silveriga ette, et hambad tulevad ja ma isegi nägin seal vahepeal midagi, et vist tõesti tulevad. Ei tulnud.
Aga nüüd kui need ilusad valged hambakesed on proovinud mu põsest ja kõhunahast ampsu võtta ei saa ma öelda, et väga ülemiste hammaste tulekut ootan.
Kindlasti on veel palju uut ja huvitavad juhtunud ja juhtumas.
Aga tänaseks aitab.
Aga kuidas siis päriselt läheb?
Tegelikult ka, väga hästi.
NB! Ja nüüd hakkan tihedamini postitama, sain tee siia, Silveri arvuti juurde selgeks!
Hästi.
Tegelikult lähebki hästi aga pean ausalt tunnistama, et mul on peale Eestisse tagasi tulemist suured raskused ree peale saamisega.
Justkui teen nii palju ja käin igalpool aga kuskile ei jõua ja tehtud ka midagi ei saa.
Sellepärast ei ole ma ka siia ammu midagi postitanud.
Ja sellepärast ka, et Mia viskas mu arvuti maha ja nüüd on see juba mitu nädalat remondis. Kuidagi keeruline tundus istuda Silveri arvuti taha ja hakata oma kontodega sisse logima.
Tegelikult oli päris lihtne, parool oli isegi meeles.
Ungaris olles igatsesin nii väga koju ja tegin nii suuri plaane, et mida kõike tegema hakkan ja kus käima.
Jooksmas muidugi plaanisin edasi käia. Tänaseks olen Eestis jooksnud nädalas 5 kilomeetrit. Ega seegi paha tee aga no ega need pole ka kilomeetrid mille üle väga uhke olla kui olen eelmisel kuul kokku 100 kilomeetrit jooksnud.
Iga päev mõtlen, et täna lähen jälle.
Mõnel päeval lähengi.
Raamatute lugemine on ka kuidagi sunni peale. Ei ole nii, et tahaks lugeda, tunnen, et pean lugema ja sellepärast vist ei õnnestu ka.
Nüüd kui oleme juba kuukese kodus olnud tunnen, et vaikselt hakkan saama tagasi oma rutiini ja naudin jälle oma päevi ja väikeseid kohustusi.
Teen jälle plaane ja loodan, et need vaid plaanideks ei jää.
Mis veel uut..
Miale ostsime uue turvatooli, sest peale kolme kuud autovaba elu oli teda täiesti võimatu sõidutada turvahällis tagaistmel ja selg sõidusuunas. Ta lihtsalt röökis hüsteeriliselt kõik üle viie minutilised sõidud.
Me ei olnud ka MaxiCosi Tobi tooli ostes kindlad, et see mure lahendab. Õnneks vist lahendas.
Sel kuul plaanime Valka sõita, eks siis selgub päris tõde.
Ja veel, Mial on vahepeal kaks hammast kasvanud. Need habad lasid end niiiiiii kaua oodata. Alates neljandast kuust juba kujutasime Silveriga ette, et hambad tulevad ja ma isegi nägin seal vahepeal midagi, et vist tõesti tulevad. Ei tulnud.
Aga nüüd kui need ilusad valged hambakesed on proovinud mu põsest ja kõhunahast ampsu võtta ei saa ma öelda, et väga ülemiste hammaste tulekut ootan.
Kindlasti on veel palju uut ja huvitavad juhtunud ja juhtumas.
Aga tänaseks aitab.
Aga kuidas siis päriselt läheb?
Tegelikult ka, väga hästi.
NB! Ja nüüd hakkan tihedamini postitama, sain tee siia, Silveri arvuti juurde selgeks!
♡
Comments
Post a Comment