Ahvipärdik

Täna juhtus selline lugu, et Mia võttis juukseharja kätte ja läks rõdule juukseid harjama.
Tundub, et mis seal siis ikka, las harjab rõdul oma juukseid kui tahab.

Ega nii ongi, ma ise harjan ka tihti seal.
Noh, et karvu igale poole tuppa ei lendaks.
Tema kindlasti sellepärast sinna ei läinud. Tema läks sinna harjama, sest mina käin seal harjamas.

Kõigepealt ma muidugi naersin ja kiitsin Miat.
Ta ongi ju nii tubli!

Aga see mõjus ka kerge reaalsus kontrollina.
Ehk kõike mida ma teen võidakse järele teha. Ja kaugel seegi on, kui kõike mida ma ütlen järele öeldakse?
Tegudes olen ma suhteliselt tugev.
Midagi alaealistele keelatut ma reeglina ei tee, kui väike siider laupäeva õhtul välja arvata. Ja sedagi siis kui Mia on juba magama läinud.
Sõnadega on veidi keerulisem.
Mütoloogilisi olendeid lendab kahte lehte kui miski närvi ajab. Ja aeg-ajalt ikka ajab.

Ma siis nüüd hakkan proovima mitte enam närvi minna. Või lihtsalt mitte ropendada.
Ei teagi kumb lihtsam oleks.
Kõige kasulikum oleks vist mõlemast loobuda. Oleks närvid puhanud ja lapsel suuvärk ka korras.

 ♡