Tagasivaade Mia esimesele sünnipäevale
Ma mäletan nii selgelt kuidas Ungaris Eneliga jalutasime ja ta jutustas mulle, kuidas plaanib oma tütre aastast sünnipäeva tähistada. Renditud ruum, imeline tort, üle viiekümne külalise jne, jne.. See tundus mulle nii ulmekas ja mõtlesin sellele kõigele päris pikalt ja otsustasin, et ei, meie teeme Mia sünnipäeva ikka väikselt.
Kuidas siis päriselt juhtus? Muidugi läksin ma hoogu. Ma ise olen veebruaris sündinud ja ei ole kunagi aiapidu saanud korraldada, siis tundus nüüd selleks ideaalne võimalus. Mia on sündinud 24. augustil aga sünnipäev oli plaanis pidada 26. pühapäeval ja kuni 24. augustini planeerisingi aiapidu. Külalisi sai kutsutud tublisti üle kolmekümne. Ise veel mõtlesin, et ega kõik kohele kindlasti ei tule.. kes on haige, kes on ära jne. Ostsin kaunistusi, et puude otsa riputada. Mullitajaid lastele aias möllamiseks. Ostunimekirjas olid köögiviljad ja liha grillimiseks. Otsisin välja suured pildiraamid, et puude otsa riputada fotode tegemiseks. Pildistamiseks vanad filmiga "seebikarbid". Isegi lootsin, et tuleb nii soe päev, et saab panna aeda kausid veepüssidega. Mul oli silma ees ideaalne aiapidu terrassil, paljude patjade-tekkide ja küllusliku Rootsi lauaga.
Kahjuks jäi aga aiapeo mõte seljataha kui vaatasin ilmateadet ja kahekümne kuuendaks midagi head ei lubatud. Osad ilmajaamad lubasid isegi lausvihma. Otsustasime peo ära pidada oma kodus. Eelmisel päeval hakkasin puude otsa mõeldud kaunistusi lakke ja seintele riputama. Ostsime toidud ära. Tegime nii palju eeltööd ära, et peopäeval jääks natuke ka tsillimiseks aega. Tsillida ma aga küll ei saanud, tegemist oli ikka palju.
Meie muidu üsna suurena tunduv korter oli puupüsti rahvast täis ja sumises rõõmsalt. Lapsi oli palju, suuri oli palju. Ainult neli kutsutut ei saanud haiguse tõttu tulla. Veendusin veelkord, et meil on nii head sõbrad ja tore pere. Mia oli õnnelik, kingitusi ei tahtnud ta küll vastu võtta ja surus neid andjale tagasi aga seltskonda nautis ta täiel rinnal.
Kui ma aus olen, siis ma ei tea mis ilm päriselt sel päeval väljas oli. Kui palju rahvast kokku oli ei ole ma arvutanud. Ma ei tea enam, kas üldse ise sel peol olin. Kõik oli nii kaootiline ja ma olin selle kõige keskele nagu ära eksinud. Siinkohal tänan väga oma õde Kadri, kes õigel ajal kana ahjust välja võttis, veekanne täitis ja köögivilju lauale juurde sättis. Ma ise olin täiesti mulli sees, võtsin külalisi vastu mulli sees, hakkisin midagi mulli sees, jutustasin kellegagi mulli sees, ja mängisin lastega mulli sees.
Oma mullist sain välja alles siis, kui külalised olid ära läinud ja oli aeg hakata kogu laga kokku tõmbama. Kuigi kasutasime ühekordseid pappnõusid siis ikka uugas nõudekas veel mitmed korrad kausikeste ja taldrikute ja klaasidega. Söök söödi peaaegu ära. See on hea, et natuke jäi järele. See oli mulle tõestuseks, et päris nälga keegi ei jäänud. Kui kõik sai tehtud ja end diivanile lösakile viskasin ei olnud enam isegi isu gin tooniku järele. Magada tahtsin. Ja magama ka läksime. Olime kõik väsinud.
Järgmisel aastal proovin ikka selle aiapeo ka ära teha. Selle täiusliku peo kaunistuste, patjade ja Rootsi lauaga. Nii ma arvan täna. Näis mis mõtted aasta pärast peas on.
Kuidas siis päriselt juhtus? Muidugi läksin ma hoogu. Ma ise olen veebruaris sündinud ja ei ole kunagi aiapidu saanud korraldada, siis tundus nüüd selleks ideaalne võimalus. Mia on sündinud 24. augustil aga sünnipäev oli plaanis pidada 26. pühapäeval ja kuni 24. augustini planeerisingi aiapidu. Külalisi sai kutsutud tublisti üle kolmekümne. Ise veel mõtlesin, et ega kõik kohele kindlasti ei tule.. kes on haige, kes on ära jne. Ostsin kaunistusi, et puude otsa riputada. Mullitajaid lastele aias möllamiseks. Ostunimekirjas olid köögiviljad ja liha grillimiseks. Otsisin välja suured pildiraamid, et puude otsa riputada fotode tegemiseks. Pildistamiseks vanad filmiga "seebikarbid". Isegi lootsin, et tuleb nii soe päev, et saab panna aeda kausid veepüssidega. Mul oli silma ees ideaalne aiapidu terrassil, paljude patjade-tekkide ja küllusliku Rootsi lauaga.
Kahjuks jäi aga aiapeo mõte seljataha kui vaatasin ilmateadet ja kahekümne kuuendaks midagi head ei lubatud. Osad ilmajaamad lubasid isegi lausvihma. Otsustasime peo ära pidada oma kodus. Eelmisel päeval hakkasin puude otsa mõeldud kaunistusi lakke ja seintele riputama. Ostsime toidud ära. Tegime nii palju eeltööd ära, et peopäeval jääks natuke ka tsillimiseks aega. Tsillida ma aga küll ei saanud, tegemist oli ikka palju.
Meie muidu üsna suurena tunduv korter oli puupüsti rahvast täis ja sumises rõõmsalt. Lapsi oli palju, suuri oli palju. Ainult neli kutsutut ei saanud haiguse tõttu tulla. Veendusin veelkord, et meil on nii head sõbrad ja tore pere. Mia oli õnnelik, kingitusi ei tahtnud ta küll vastu võtta ja surus neid andjale tagasi aga seltskonda nautis ta täiel rinnal.
Kui ma aus olen, siis ma ei tea mis ilm päriselt sel päeval väljas oli. Kui palju rahvast kokku oli ei ole ma arvutanud. Ma ei tea enam, kas üldse ise sel peol olin. Kõik oli nii kaootiline ja ma olin selle kõige keskele nagu ära eksinud. Siinkohal tänan väga oma õde Kadri, kes õigel ajal kana ahjust välja võttis, veekanne täitis ja köögivilju lauale juurde sättis. Ma ise olin täiesti mulli sees, võtsin külalisi vastu mulli sees, hakkisin midagi mulli sees, jutustasin kellegagi mulli sees, ja mängisin lastega mulli sees.
Oma mullist sain välja alles siis, kui külalised olid ära läinud ja oli aeg hakata kogu laga kokku tõmbama. Kuigi kasutasime ühekordseid pappnõusid siis ikka uugas nõudekas veel mitmed korrad kausikeste ja taldrikute ja klaasidega. Söök söödi peaaegu ära. See on hea, et natuke jäi järele. See oli mulle tõestuseks, et päris nälga keegi ei jäänud. Kui kõik sai tehtud ja end diivanile lösakile viskasin ei olnud enam isegi isu gin tooniku järele. Magada tahtsin. Ja magama ka läksime. Olime kõik väsinud.
Järgmisel aastal proovin ikka selle aiapeo ka ära teha. Selle täiusliku peo kaunistuste, patjade ja Rootsi lauaga. Nii ma arvan täna. Näis mis mõtted aasta pärast peas on.
 |
♡ |
Comments
Post a Comment