Ups!
Tead, viimasel ajal ma koguaeg unustan midagi ja soperdan millegagi.
Jah, auto sõitsin katki. See on tänaseks teemaväline, auto on korras, raha on läinud. Pole enam mõtet sellele mõelda. Pean lihtsalt hoolikam olema ja õemehe ema juures auto aia taha jätma.
Aga need väikesed asjad, mis on nii tülikad ja tüütud aga ma ei saa kuidagi esimese korraga nii teha, et on tehtud.
Näiteks, tellisin Miale jope järelturult. Ilusa punase parka. Müüja oli väga-väga tore ja siis ma üleeile õhtul hakkasin magama minema ja mõtlesin, et huvitav miks see veel kohale pole jõudnud. Siis korraga plahvatas, et ma vist eksisin oma telefoni numbriga. Ja nii oligi. Fakk-fakk-fakk.
Hommikul helistasin Itellase, sealt öeldi muidugi, et saatja ise peab helistama ja muudatuse tegema. Nii ma siis pöördusin uuesti müüja poole, et mul on nii kahju uuesti tülitada ja bla-bla-bla. No ongi kahju, et vahepeal nii hooletu olen.
Siis teine asi.
Maksan ka lollusemaksu üha tihemini. Lollusemaksuks nimetan seda, kui pean kuskil peale maksma selle eest, et ei süvene või kiirustan liialt. Esimest korda, kui suurema summa sedasi maksma pidin oli kui tööautot tankisin. Võõras auto ja sulas maksin. Tahtsin paaki täis saada, vaatasin, et nii veits üle poole paagi on, panen €20 sisse. Arva ära palju sinna mahtus, napilt üle €10. Makseautomaadil suur silt peal, sulas makstes raha tagasi ei anta. Ok. Vähemalt ei tankinud bensiini asemel diislit.
Eelmisel nädalal maksin kiirustamise eest seda sama maksu. Nimelt müün Facebooki marketplaces oma asju. Kusjuures väga hästi lähevad. Aga see selleks.
Niisiis müün oma asju ja üks naine küsis kuue asja kohta, kas on saadaval. Seal selline automaatne nupp mis saadab müüjale Is this available? Vastasin jah, et on, iga asja all eraldi. Siis ta hakkas ühe toote alla kirjutama, et soovib ja ma annaks konto numbri jne. Mina sain aru, et ta tahab ainult neid prille mille all ta vestlust alustas. Kõik mõeldud, tehtud ja hästi kiiresti.
Muidugi oli mul veel pakke kogunenud, mis ootasid saatmist ja nii mõtlesin, et ah küll see kanne ka tuleb. Ei usu, et ta mind üle laseb ja haarasin ka tema paki kaasa.
Kohe kui olin pakke viimast tagasi laekus ka see raha, selgituses kuus asja ja ka summa vastas kõigile neile asjadele mille saadavust ta kontrollis. No muidugi olin ma sealt ka juba kaks kleiti maha ka müünud. Jälle kirjuta ja vabanda jne. Tore ostja oli ja sai aru ka, et vist see jama meil tegelikult kahepeale. Aga ei hakanud temalt posti raha juurde küsima, ta ei pakkunud ka. Ise õppisin, et alati ootan laekumise ära ja siis viin asjad posti. Niisiis panin talle ka ülejäänud asjad kokku, lapse uuesti kärru ja jalutasin pakomaadi poole tagasi. Lollusemaks kolm eurot.
Oh ja üldse kõiki neid väikeseid prohmakaid ja soperdamisi loeb eks. Noh neid, et unustad telefoni lapse kärru ja avastad seda toas, lähed alla ja seal selgub, et oled võtmed tuppa jätnud. Või, et ei suuda teleka pulti leida ja arvad, et laps on selle kuskile ära peitnud aga siis selgub, et see on su enda käsitöötarvikute karbis.
Ma südamest loodan, et sul on ka mõnikord nii ja ma ei ole ainuke tuulepea või nagu kunagi kuskilt lugesin "lapsele ajudoonor olnud".
Eks ikka annan endast parima, et nii öelda puhtalt välja tulla ja, et tulemuseks oleks kõik õnnelikud, kaasa arvatud ise. Rahakott kannatab mõnikord rohkem, teinekord vähem aga proovin mõelda, et see on ainult raha.
Ja tõesti, proovin olla hoolikam.
Unustasin ka meie aastapäeva ära, mitte pulma õnneks, vaid deitimise alguse. Silver ei unustanud ja tõi mulle kimbu lilli. Ise olin endale hästi ajastatult Kriss Soonikust kingituse tellinud.
No mis mu elul viga eks.
Kui ainult suudaks hoolikam olla.
Vähem unustamist, rohkem unistamist ja hoolimist.
Jah, auto sõitsin katki. See on tänaseks teemaväline, auto on korras, raha on läinud. Pole enam mõtet sellele mõelda. Pean lihtsalt hoolikam olema ja õemehe ema juures auto aia taha jätma.
Aga need väikesed asjad, mis on nii tülikad ja tüütud aga ma ei saa kuidagi esimese korraga nii teha, et on tehtud.
Näiteks, tellisin Miale jope järelturult. Ilusa punase parka. Müüja oli väga-väga tore ja siis ma üleeile õhtul hakkasin magama minema ja mõtlesin, et huvitav miks see veel kohale pole jõudnud. Siis korraga plahvatas, et ma vist eksisin oma telefoni numbriga. Ja nii oligi. Fakk-fakk-fakk.
Hommikul helistasin Itellase, sealt öeldi muidugi, et saatja ise peab helistama ja muudatuse tegema. Nii ma siis pöördusin uuesti müüja poole, et mul on nii kahju uuesti tülitada ja bla-bla-bla. No ongi kahju, et vahepeal nii hooletu olen.
Siis teine asi.
Maksan ka lollusemaksu üha tihemini. Lollusemaksuks nimetan seda, kui pean kuskil peale maksma selle eest, et ei süvene või kiirustan liialt. Esimest korda, kui suurema summa sedasi maksma pidin oli kui tööautot tankisin. Võõras auto ja sulas maksin. Tahtsin paaki täis saada, vaatasin, et nii veits üle poole paagi on, panen €20 sisse. Arva ära palju sinna mahtus, napilt üle €10. Makseautomaadil suur silt peal, sulas makstes raha tagasi ei anta. Ok. Vähemalt ei tankinud bensiini asemel diislit.
Eelmisel nädalal maksin kiirustamise eest seda sama maksu. Nimelt müün Facebooki marketplaces oma asju. Kusjuures väga hästi lähevad. Aga see selleks.
Niisiis müün oma asju ja üks naine küsis kuue asja kohta, kas on saadaval. Seal selline automaatne nupp mis saadab müüjale Is this available? Vastasin jah, et on, iga asja all eraldi. Siis ta hakkas ühe toote alla kirjutama, et soovib ja ma annaks konto numbri jne. Mina sain aru, et ta tahab ainult neid prille mille all ta vestlust alustas. Kõik mõeldud, tehtud ja hästi kiiresti.
Muidugi oli mul veel pakke kogunenud, mis ootasid saatmist ja nii mõtlesin, et ah küll see kanne ka tuleb. Ei usu, et ta mind üle laseb ja haarasin ka tema paki kaasa.
Kohe kui olin pakke viimast tagasi laekus ka see raha, selgituses kuus asja ja ka summa vastas kõigile neile asjadele mille saadavust ta kontrollis. No muidugi olin ma sealt ka juba kaks kleiti maha ka müünud. Jälle kirjuta ja vabanda jne. Tore ostja oli ja sai aru ka, et vist see jama meil tegelikult kahepeale. Aga ei hakanud temalt posti raha juurde küsima, ta ei pakkunud ka. Ise õppisin, et alati ootan laekumise ära ja siis viin asjad posti. Niisiis panin talle ka ülejäänud asjad kokku, lapse uuesti kärru ja jalutasin pakomaadi poole tagasi. Lollusemaks kolm eurot.
Oh ja üldse kõiki neid väikeseid prohmakaid ja soperdamisi loeb eks. Noh neid, et unustad telefoni lapse kärru ja avastad seda toas, lähed alla ja seal selgub, et oled võtmed tuppa jätnud. Või, et ei suuda teleka pulti leida ja arvad, et laps on selle kuskile ära peitnud aga siis selgub, et see on su enda käsitöötarvikute karbis.
Ma südamest loodan, et sul on ka mõnikord nii ja ma ei ole ainuke tuulepea või nagu kunagi kuskilt lugesin "lapsele ajudoonor olnud".
Eks ikka annan endast parima, et nii öelda puhtalt välja tulla ja, et tulemuseks oleks kõik õnnelikud, kaasa arvatud ise. Rahakott kannatab mõnikord rohkem, teinekord vähem aga proovin mõelda, et see on ainult raha.
Ja tõesti, proovin olla hoolikam.
Unustasin ka meie aastapäeva ära, mitte pulma õnneks, vaid deitimise alguse. Silver ei unustanud ja tõi mulle kimbu lilli. Ise olin endale hästi ajastatult Kriss Soonikust kingituse tellinud.
No mis mu elul viga eks.
Kui ainult suudaks hoolikam olla.
Vähem unustamist, rohkem unistamist ja hoolimist.
♡
Comments
Post a Comment