Uskumise küsimus

Ega ma tegelikult ei usu neid kive ja kuud. Mul on küll talismaniks üks pisike tükike mäekristalli ja üks juba veidike krimpsu kuivanud kastanimuna aga oma õnnes või õnnetuses ma neid vastutavaks ei sea. Isegi horoskoopi ei loe enam. Olen veevalaja. Tean seda ja sellega asi ka piirdub.

Eile pidasime meil mu ema sünnipäeva ja jutt läks kuidagi soolatüügastele ja nende ravile. Verehurmarohi rahvameditsiinist ja külmutamine kui läänemeditsiin appi võtta, teate ju küll. 
Aga kuidas sai tädi Sirje oma soolatüükast lahti? 
Tema läks neljapäevasel päeval just kahanema hakkava kuu ajal kolme tee risti ja palus kuud, et viimane ta tüüka ära võtaks. Kuu võttiski. Mitte kohe seal samas aga mõne aja möödudes kadus soolatüügas jäljetult ja ei tulnud enam tagasi.
Mina, Silver ja tädipoeg Johannes pahvatasime nagu ühest suust naerma. Jajah. Võttis küll kuu su soolatüüka kaasa. 

Aga ehk võttiski?
Mine tea.

Kuu ju teeb suuri tegusid tõusude ja mõõnadega. 
Kuu järgi arvestame me aega ja kuu ajavat aeg-ajalt inimesi hulluks. 
Mis siis see väike soolatüügas kaasa viia on?

Jah, ma ei usu kive ega kuud aga võib olla on ikkagi nii, et leidsin oma elu armastuse Silveri just tänu ühele kivikesele. Leidsin selle kivi samal aastal kui Silveriga tutvusime Armastuse saarelt Poolas. See kivi on hästi pisike ja selle peal on veel väiksem punane süda.  See kivi on mul siiani kuskil alles. 

Ma armastan musti kasse, ei pane tähelegi kui kanalisatsioonikaevu luugi peale astun või  kui peegel katki kukub pühin killud pikemalt mõtlemata kokku ja viskan rahuliku südamega prügikasti. 

Kui aga juhtun rongitee alt tunnelist läbi sõitma samal ajal kui rong üle sõidab, siis sosistan ikka soovi ja suviti ei ole haruldane mind ka sirelipõõsas õnne otsimas näha. 

Natuke ikka usun neid kive ja kuud.
Aga ainult häid endeid.

Ehk vajamegi rohkem usku heasse, et suurepärased asjad saaksid juhtuma hakata.

♡