Kumu
Tundub veidi loco mõte minna aastase lapsega Kumusse kunsti nautima? Ei. Väga hea mõte kui lapse isa ka kaasa võtta. Muidugi lapsehoidja rollis. Kumusse minna tekkis meil üleüldse mõte, sest mu isa on Eestis käimas ja kunstimuuseumi külastus on saanud meil väikestviisi traditsiooniks.
Palju me näha ei jõudnud, sest osa meie seltskonnast (sh. Mia) tüdinesid kiiresti. Mis mulle kummaline tundus, on see, et ka Miale pidi pileti ostma. Ei, ma ei arva, et lapsed ja beebid peavad igale poole tasuta saama aga kunstimuuseumis aastase eest maksta ei tundu mulle loogiline. Ta kulutab seda kunsti väga vähe. Küll jah, ma ei tea mis see beebi pilet maksis, sest isa oli meile juba piletid ära ostnud kui kohale jõudsime. Ja kodulehel ei saanud ma päris täpselt aru, sest eraldi lapsepilet ei ole välja toodud. Aga see selleks. Lisatud hiljem - lapsed ikkagi on Kumus tasuta. Perepilet sisaldab kahte täiskasvanut ja kahte last aga hind on sama mis kahel täiskasvanul.
Muuseum ise on tore. Mulle ikka väga meeldib seal. Seal on kohe selline rahulik ja korralik õhk. Nagu saaks naha kaudu kunsti sisse hingata. Rahvast oli väga vähe ja Mia porgandihäälne "emme-emme-emme" kajas mõnusalt läbi saalide. Kiiresti leidis ta endale ka lemmiku kunstivormi, nimelt marmorkujud. Kui täpsem olla siis nende tissid. Kuju vaadates viipas ta käega ja ütles selges Eesti keeles "Tiss", samal ajal peaga hoogsalt noogutades. Laps teab millest ta räägib. Natuke saime ise nalja ja natuke ka muuseumi tädid, kes muidu veidi uimastena kunsti keskel ringi jalutasid, tegevust. Aastane laps kõigi nende kalliste maalide keskel ei tundunud neile ilmselgelt kõige parem mõte. Aga vähemalt saime nende pühapäeva veidi särtsu tuua. Ja muidugi korralike muuseumi külalistena ei lubanud me Mial midagi kätega vaadata. Ikka silmadega, ikka silmadega.
Iseenesest ei ole ma väga suur muuseumides jalutaja. Ka igasuguseid kirikuid, katedraale ja muid ajaloolis-arhitektuurilisi väärtusi külastan vaid korra ja pool kohustuslikult. Sest, et ikka võiks ju olla nähtud/käidud. Linnuke kirjas. Terveks eluks. Aga Kumusse on tee mind tõesti ikka kord aastas viinud. Hästi tore oli sel korral ka see, et mulle on juba meelde jäänud pildid mis on eelmistel kordadel sügavama mulje jätnud või meenub, mis mõtted on mul varem neid teoseid vaadates tekkinud.
Võib-olla istun ka ühel päeval seal maali ees pingikesel ja vaatan ühte maali mitmeid tunde. Ikka selleks, et sellest paremi aru saada. Ehk isegi tunda selle autori tundeid. Aga seda luksust luban endale siis kui Mia on suureks kasvatatud ja välismaale õppima läinud.
Seni võõrutan teda rinnapiimast edasi. Ja kunagi läheme kindlasti veel Kumusse tisse vaatama.
Palju me näha ei jõudnud, sest osa meie seltskonnast (sh. Mia) tüdinesid kiiresti. Mis mulle kummaline tundus, on see, et ka Miale pidi pileti ostma. Ei, ma ei arva, et lapsed ja beebid peavad igale poole tasuta saama aga kunstimuuseumis aastase eest maksta ei tundu mulle loogiline. Ta kulutab seda kunsti väga vähe. Küll jah, ma ei tea mis see beebi pilet maksis, sest isa oli meile juba piletid ära ostnud kui kohale jõudsime. Ja kodulehel ei saanud ma päris täpselt aru, sest eraldi lapsepilet ei ole välja toodud. Aga see selleks. Lisatud hiljem - lapsed ikkagi on Kumus tasuta. Perepilet sisaldab kahte täiskasvanut ja kahte last aga hind on sama mis kahel täiskasvanul.
Muuseum ise on tore. Mulle ikka väga meeldib seal. Seal on kohe selline rahulik ja korralik õhk. Nagu saaks naha kaudu kunsti sisse hingata. Rahvast oli väga vähe ja Mia porgandihäälne "emme-emme-emme" kajas mõnusalt läbi saalide. Kiiresti leidis ta endale ka lemmiku kunstivormi, nimelt marmorkujud. Kui täpsem olla siis nende tissid. Kuju vaadates viipas ta käega ja ütles selges Eesti keeles "Tiss", samal ajal peaga hoogsalt noogutades. Laps teab millest ta räägib. Natuke saime ise nalja ja natuke ka muuseumi tädid, kes muidu veidi uimastena kunsti keskel ringi jalutasid, tegevust. Aastane laps kõigi nende kalliste maalide keskel ei tundunud neile ilmselgelt kõige parem mõte. Aga vähemalt saime nende pühapäeva veidi särtsu tuua. Ja muidugi korralike muuseumi külalistena ei lubanud me Mial midagi kätega vaadata. Ikka silmadega, ikka silmadega.
Iseenesest ei ole ma väga suur muuseumides jalutaja. Ka igasuguseid kirikuid, katedraale ja muid ajaloolis-arhitektuurilisi väärtusi külastan vaid korra ja pool kohustuslikult. Sest, et ikka võiks ju olla nähtud/käidud. Linnuke kirjas. Terveks eluks. Aga Kumusse on tee mind tõesti ikka kord aastas viinud. Hästi tore oli sel korral ka see, et mulle on juba meelde jäänud pildid mis on eelmistel kordadel sügavama mulje jätnud või meenub, mis mõtted on mul varem neid teoseid vaadates tekkinud.
Võib-olla istun ka ühel päeval seal maali ees pingikesel ja vaatan ühte maali mitmeid tunde. Ikka selleks, et sellest paremi aru saada. Ehk isegi tunda selle autori tundeid. Aga seda luksust luban endale siis kui Mia on suureks kasvatatud ja välismaale õppima läinud.
Seni võõrutan teda rinnapiimast edasi. Ja kunagi läheme kindlasti veel Kumusse tisse vaatama.
♡
Comments
Post a Comment