Kuidas mul planeedi päästmine läheb ja mis see bioplastik on?

Hetkel olen ma oma ökomuti tuurid natuke alla saanud. 

Ei. Ökomutt olen ma ikka aga ma lihtsalt ei genereeri enam päev otsa minegid uusi ideid mida veel proovida. Mida veel välja vahetada või mida veel teha, et olla VEEL parem asukas meie planeedile Maa. 

Ma olen võtnud suhtumise, et proovin enne asju, mida ma juba teen, hästi ja väga hästi teha ning alles siis lisan endale vähehaaval väljakutseid juurde.

Minu viimase aja suurimateks võitudeks on elektrilise hambaharja nurka viskamine (muidugi kujundlikult ainult, tegelikult panin ta sahtlisse) ja Miale korduvkasutatavate potitreeningpükste ostmine. 

Ühekordsete mähkmete kulu on meil nüüd nullilähedane. Nulli lähedane aga null mitte?
Jep, sest hoian ikka mõned mähkmed alles, et neid pikematel reisidel ja külaskäikudel kasutada. Ei tahaks sattuda olukorda, kus ma pean kellegi teise pehmet mööblit küürima või lennujaamas, laps kaenlas, kuueteistkümne sekundiga wc leidma.

Aga kodus, mänguväljakul, poes ja muudel lühiajalistel üritusel saab Mia puuvillase potitreeningpüksiga hakkama küll.
Khmmm. Kahjuks ei saa ma rääkida nende pükste ostmisega seoses oma ökoloogilise jalajälje vähendamisest, sest arvatava Saksamaa asemel tulid need meile ikkagi Hiinast. Aga vähemalt võidame sellega, et me ei tooda enam igapäevaselt ühekordseid mähkmeid juurde.

Elektriline hambahari on see, mille väljavahetamise otsustasin ma jätta väga kaugesse tulevikku. Umbes sinna kuhu jääb vetsupaberist loobumine. Aga näe, ma nägin ükskord Instagramis loosimist, mille auhinnaks olid Jordan Green Clean hambaharjad. Need on taaskasutatud plastikust tehtud harjad millel on bioplastikust harjased. Mõtlesin, et osalen ja, et kui võidan, siis lõpetan elektrika kasutamise. No ma ei uskunud muidugi ju, et ma võidan aga no näed, ikka võitsin. Võitsin nende hambaharjade kahe aasta varu. Naersin ja mõtlesin, et ok. Ju pidi nii minema.

Ka shoppamine on mul endiselt kontrolli all. Taaskasutus on teemas ja jätkuvalt püüdlen ma ka pakendivabaduse poole. Kui on liiga pakendatud siis ma pigem ei osta.

Veel on teemasse tulnud see bioplast, millest on tehtud ka need Jordani Green Clean hambaharjade harjased...
Bioplast on minu jaoks väga segane termini. Googeldasin, lugesin ja saan aru, et see EI OLE biolagunev plast. See on plast mille tooraine on taastuvallikast. Näiteks kasutan ma NAÏF Circular näokoorijat (mega hea koorija muide, soovitan!) ja selle tuub on tehtud suuresosas suhkruroost. Tihti ongi bioplasti tooraineks suhkur aga kasutatakse ka maisi, nisu vms. Näiteks ei saa ma üldse aru sellest lausest Neste Blogis: "Nimelt on bioplast materjal, mille tooraine on bioloogilist päritolu, biolagunev aga laguneb looduses väikesteks tükkideks." Ok, see selleks.
Ma lugesin veel erinevaid lehti ja kohti ning kokkuvõtlikult saan ma sellest kõigest aru nii, et see bioplastik on plastik mis kestab ikka nagu tavaline plastik aga selle tootmine on planeedisõbralikum ja see plastik ei ole mürgine.
Aga kui keegi oskab ja tahab mulle seda asja täpsemalt selgitada siis oleksin ma väga tänulik.

Ka kosmeetika ostmise puhul hoian ma oma mõtte selgena. Hetkel on õnnestunud mul täiesti nii, et olen juurde ostnud ainult nende firmade tooteid kuhu saan pakendi pärast tagastada. Kõige rohkem on mul asju LUSHist aga ka Eesti oma HOIA ja Tilk Bio korjavad oma pakendid rõõmuga inimeste käest tagasi! Peab ju ikka Eestimaist rohkem hoidma ja toetama! Ja jällegi, kui tead kosmeetikatootjaid, kes veel oma pakendi tagasi võtavad, siis palun anna mulle ka teada! Näiteks otsin ma endale juuksepalsamit, tahket ei julge/taha proovida, sest olen kuulnud, et need ei tööta väga. Võib-olla olen lihtsalt eelarvamusega aga mul tõesti väga villased juuksed.

Lõpetuseks pean ka oma maailma suurusest ebaõnnestumisest rääkima. Ma mõtlesin, et jätan selle rääkimata aga pikemalt järele mõeldes arvan, et see on siiski oluline. Just selle pärast, et kõik inimesed saaksid aru, et planeedisõbralik ei pea olema täiuslikult. Iga samm, ka natuke mõistlikuma tarbimise poole on tänuväärne ja kõigil (vähemalt ma arvan, et kõigil) juhtub, et midagi ei kuku välja päris nii nagu tahaks.
Ühesõnaga, ma ostsin poest kogemata 200 pisikest kilekotti. Miks? Sellepärast, et ma arvasin, et ostan niiskeid salvrätikuid. I know, ka niisked salfakad on suur kulu aga kui Mial ussid olid siis sai mulle selgeks see, et mingite asjade arvelt ei saa ma maailma päästa. Peale mängukat on mul niiskeid salfakaid vaja. Mul on vaja Mia käsi, nägu ja pepud puhastada ka väljaspool kodu, kohtades kus ei ole voolavat vett. Lihtsalt rätiku või paberiga puhastamisest ei ole alati kasu ja kui ma juba ka mingi desinfitseerimisvahendi ostma peaksin siis valin ikkagi niisked salvrätikud. On mugavam.

Elu peab ju ikka natuke mugav ka olema.
Aga suures osas võiks ta siiski olla nii planeedisõbralik kui vähegi võimalik.

Mis ma nende kilekottidega peale hakkan? Ma ei tea.

Tänan tähelepanu eest!

♡