Puhkame, varsti lendame koju

Ma igatsen juba väga koju, aga tunnen, et sellest hetkest, kui kojusõidu piletid ostetud said, naudin ma meie puhkust rohkem. 

Ja tean, et kui olen nädala kodus olnud, siis hakkan uuesti Eestisse igatsema. Inimeseloom ju on kord juba selline, et igatseb ikka seda, mida ei ole. 

Me lendame 8. augustil.

Tegelikult on päris pull, et ma Eestis olemist puhkuseks nimetan. Mu elu ongi ju üks suur puhkus. Ja tänu sellele, et Mia lepib siin maailmas ainult kahe inimesega, on mul kodus, Silveri juures olles, palju rohkem võimalust puhata. Või üksi pesemas käia, või vetsus. Või hommikul kaua magada. 

Siin, edasi-tagasi ja mööda metsi ja kohvikuid trallitades, on mul teinekord päris raske. Käru ma kaasa ei võtnud ja enamasti tassin ma Miat kukil või süles. Harjutame ikka temaga jalutamist ka, aga see ei edene päris nii, nagu ideaalis võiks...

Niisiis ma tassin teda. 

Aga mis ma ikka muud teha saan, sest elu tahab ju nautimist, seened korjamist, hobused-kanad vaatamist ja moonipõllud pildistamist. 

Oleme juba üle nädala Haibas olnud. Homme läheme jälle seiklema. Ees ootab Valga.

Täna aga naudime kuumalainet, Mia magab lõunaund, ja mina ei tee ka midagi väga asjalikku. 

Ja ega mul midagi uut  tegelikult pajatada ka ei ole.

Ja enam ei luba ma ka, et ma tihedamini blogima hakkan. 

Küll siis hakkan, kui jälle kodus olen.

Näeme veel! ☀

NB! Ära vee joomist unusta! Ja päikesekreemi! Ja koera autosse!

♡