Ma olen tänulik, et mu käed ei tulita

Just selle eest ma tänulik olengi, aga ma alustan algusest.

Siis, kui ma päris lõpurase olin, tähtaeg oli juba möödas, otsustasin ma kodus täidetud jalapeñosid teha.

Pole tegelikult ju üldse imelik, et viimase vindi peal rase tahab endale mingeid tervavaid pipraid sisse süüa, kui kõik teadjanaised ja muud asjatundjad on lausa nimekirju koostanud tegevustest, mis panevad kauaoodatud beebi kiiremini sündima. Ja mina hakkasin muidugi neid nimekirju kohe pärast tähtaja kukkumist läbi lappama ja kõiki taktikaid ise järele katsetama.

Niisiis.
Et neid jalapeñosid teha kõndisin ma esmalt jala Kristiine Prismasse, elasin siis Sõle tänaval Statoili taga, olgu ka öeldud, et viiendal korrusel ilma liftita majas. Kogu selle looga sain ma juba kolm punkti vananaiste soovitustest ära linnutada.

Trepid ✓ Jalutamine ✓ Vürtsikas toit ✓

Kui ma oma treppide ja kilomeetrite jahilt tagasi olin, hakkasin ma ostetud jalapeñosid puhastama. Lõikasin aga sälgu sisse ja tõmbasin näppudega seemned ning muu kraami pipra seest välja.
Kes kunagi sama on teinud teab juba, kus ma omadega rappa läksin ja küsib kõva häälega, et kas ma tõest hakkasin paljakäsi ja näppudega jalapeñosid seest tühjendama.
Jah, ma hakkasin.
Kui kogu töö tehtud oli, hakkas mul ühe küüne alt hullult kibelema ja kuumama. Mõtlesin kohe, et oi jama, mis ma nüüd teinud olen. Mõne minuti möödudes tulitasid mu mõlemad käed meeletult ja lisaks andis tunda ka põsk, sest olin nende teravate kätega põske süganud. Hea veel, et kõht ei sügelenud. Või midagi muud. Hahhhhaa!!!

Edasi hakkasin ma läbi mega vastiku kibeluse ja kuumamise palvetama. Ma palvetasin, et ma selle pulli peale nüüd sünnitama ei hakkaks. Tähtajast oli ju ikkagi paar päeva möödas ja tülitava näo ning kätega sünnitamist ei suutnud ma küll kuidagi endale ette kujutada. Või no, tegelikult ei suutnud ma siis veel üldse ette kujutada, kuidas see sünnitamine käib või on.
Hetkel ei ole ma kindel, kas see oleks kogu sünnitusprotsessi juures nii teisejärguline olnud, et see tulitamine oleks lihtsalt meelest ära läinud, või oleks see selle niigi raske läbielamise veel raskemaks teinud.

Seda ma õnneks teada ei saanudki, sest sünnitama ma tol päeval ei hakanud. Õnneks.

Kiirelt googeldades sain teada kuidas kapsaitsiini põletust leevendada. Ma uuesti üle ei viitsi vaadata, aga mälu järgi oli vist nii, et käed oli vaja õliga kokku teha ja seejärel need nii sooja veega kui võimalik puhtaks pesta. Kühvel on aga selles, et sooja veega käsi pesta ei saanud, sest käed põlesid nii räigelt, et ka külm vesi tundus kuum.

See oli lihtsalt niiiii kohutav!

Kokku mässasin ma oma kätega mitu head tundi, lõpuks hakkas kibelus järele andma ja jõudsime ka nende jalapeñode söömiseni. Täitsa maitsvad said! Veel õhtul enne magama minekut ütlesin Silverile, et nii hea on ikka olla, kui käed ei tulita.

Sel õhtul, seal Sõle tänava korteris, lõpurasedana oliivõliga käsi pestes, andsin ma endale lubaduse, et ma ei võta enam mitte kunagi iseeneset mõistetavana seda, et mu käed ei tulita... ja selle lubaduse andsin ma endale ka, et ma ei puhasta enam kunagi jalapeñosid paljaste kätega.

Ja aeg-ajalt tulevad mulle need lubadused meelde, näiteks eile tulid. Aga tegelikult ei ole ma enam pärast seda korda kodus täidetud jalapeñosid teinud.

Peaks vist ette võtma! Ei. Ma ei ole rase.

Hahhha, ole musi!

♡