Maailm vajab endiselt päästmist

Juba ammu olen proovinud end kokku võtta ja kirjutada natukene sellest, et ma ikka veel proovin olla hea ja tore ja väheste jäätmetega maailmakodanik. Või siis pigem teada anda, et ma ikka veel mõtlen sellele ja proovin teha oma igapäevaelus paremaid valikuid endale, loomadele ja keskkonnale.

Ma ei jahvata sellest enam nii entusiastlikult kui varem, sest sain üsna palju negatiivse alatooniga tagasisidet.
Näiteks, et see ei aita midagi, kui üks inimene teeb, või need biolagunevad prügikotid ei päästa midagi jne.
Aga mina tean, et päästavad ja minule meeldib teada, et minu prügikott laguneb ära, isegi, kui tema ümber on miljoneid prügikotte, mis ei lagune.

Ja jah, positiivset tagasisidet sain rohkem, aga nagu ikka, siis halb lihtsalt jääb kuidagi hinge kajama. No, hea ikka ka, aga teisiti. Loodan, et sa saad aru, mida mõtlen.

Uusi "veidrusi" ma juurde hankinud ei ole. Tagumikku pühime me ikka veel paberiga. Hihiii.

Riidest poekott on elementaarne, eks?!
Aga need pisikesed nö. puuviljakotid veel mõni aeg tagasi minu jaoks ei olnud.
Esialgu tundus mulle oma kotti kiivisid uhades, et teistele tundub nagu ma tahaksin neid varastada. Õigemini, ma ise tundsin end nagu ma varastaksin.
Mulle tundus, et kõik vaatavad ja keegi läheb kohe turvameest kutsuma. Ükskord ma reaalselt ehmatasin, kui üks mees mu kõrvale tuli. Võpatasin, vist isegi karjatasin vaikselt ja keerasin järsu liigutusega tema poole, ta pobises ainult midagi ungari keeles ja hakkas ka kiivisid kotti laduma. Ka riidest kotti. Vabandasin, eesti keeles.
Õnneks on see kotindus täna minu jaoks kõige loomulikum asi maailmas. Kohe palju pingevabam on poes käia. Hahhhhaa.

Kohvi ma enam kuskilt kaasa ei osta. Kui ei ole aega kohapeal juua, siis ei joogi. Ma ei ole endiselt leidnud sellist tassi, mis oleks lekkekindel ja tühja tassiga pärast kohvi joomist ringi jalutada ei ole mugav. Tahaksin sellist, mille saab suvalt kotti visata. Lekkekindlat, noh.

Prügi sorteerin nii palju, kui see siin vähegi võimalik on ehk väga vähe. Ainult papp läheb eraldi. Ok, ka taara panen eraldi kotti ja prügikasti peale. Taarasüsteemi meil ei ole, aga mingi onu käib neid pudelikotte sealt prügikastide pealt kokku korjamas. Mingi väikse kopika nende pudelite eest vist kuskilt siis saab. Ühesõnaga, see Budapesti prügisüsteemitus ajab mu hulluks!

Poolfabrikaate ja maiustusi ostame me vähe, nii kehakaalu, kui pakendeid silmas pidades. Väljas sööme ehk natuke liiga tihti ja koju kaasa ostame üha harvemini.
Smuutitame palju, täiega tahan endale neid kookosest kausikesi osta. Silver arvab, et hetkel ei ole vaja, aga need on mu wish listis kirjas juba. Sama oli pilliroo kõrtega, tükk aega tahtsin, ei olnud otseselt vaja, aga siis sain ägeda võimaluse Sutu kõrsi proovida, ja tõesti megalt meeldivad mulle. Ilusad ja kerged. No, metallkõrred on ka toredad, aga teinekord on need Mia käes nagu relvad. Jookseb kõrs käes ja mina kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas see tal silmas või kõhus on. Või mul. Prrrr... Ühesõnaga, lastele kindlalt pillirookad ja elu on lill.

Kõige enam valmistab mulle viimasel ajal raskusi kodus toidu valmistamine. Ja selle planeerimine. Toidu mitte pahaks laskmine ja ära viskamine. Ma olen kuidagi reelt maas. Eriti kokata ei viitsi. Plaani ei viitsi teha ja siis läbi udu tellime midagi. Asjad tulevad, kapid on kaupa täis, aga süüa ikka nagu midagi teha ei ole. Või noh, oleks ikka, aga ei viitsi just neid asju vaaritada, mida saaks. Loll olukord, millest proovin üle olla ja üle saada. Laiskus ei ole ju vabandus.

Kosmeetika osas on mul kuldreegel, et kõik pudelid ja tuubid on vaja lõpuni kasutada, ja uut enne avada ei tohi, kui vana otsas on. Lushis ma enam eriti ostlemas ei käi, ok, täna just mõtlesin, et peaks jälle tahke šampooni peale üle minema... Ja Lushi oma mulle tõesti meeldis. No, mõtlen.
Uue zero waste deodorandi leidsin eelmisel nädalal suvalisest parfümeeria poest. Nii mõnus, kui sellised asjad enam haruldus ei ole, ja neid ei pea kuskilt seitsme maa ja mere tagant otsimas käima.
Üleüldse eelistan alati klaaspakendit, tagastatavat pakendit või äärmisel juhul taaskasutatud plastikust potsikuid. Noh, kosmeetika osas olen ma kõige viielisem, seda olen ma muidugi kõige kauem harjutanud ka.

Siiski väike taandareng on ka toimunud.
Kasutan jälle elektrihambaharja. See lihtsalt peseb niiii palju paremini, kui mu oma muskel. Ja kodupuhastus ka, ma ei suuda ise seda kraami kodus valmis villida, aga eelistan endiselt vegan tooteid, taaskasutatud plastpudelites ja reeglina Dr. Bronners seepi, sest see lihtsalt on hea ja suures pudelid ja sobib kõigeks.

Vot.
Nii on, alustame väikestest asjadest ja esimesena iseendast.

♡