Siis kui titad Budapestis olid
Mia jaoks on kõik lapsed titad. Ta ise on beebi tita ehk väike tita. Beebi tähendab tema keeles väike.
Kadri on Mia jaoks tita emme ja Janar tita issi.
Mu ema on Pippa emme, sest ta kassi nimi on Pippa. Emme emme oleks ju ka tore nimi vanaemale, aga Miale meeldib Pippa emme rohkem.
Külla hakkasime me titasid ootama juba 12. augustil.
Oktoobri alguses hakkasime me igal hommikul ristikest kalendrisse märkima. Mia kilkas pudrulusikas käes: "Titad siia!", mina ütlesin talle seepeale mitu ööd me veel magama peame enne, kui Liisu ja Kiku siia jõuavad.
22. oktoober oli see päev, mil ma vastasin Miale, et me ei pea enam ühtegi ööd magama. Me peame nüüd kiiresti kõhud täis sööma, postkontoris ühe jama ära klattima ja siis juba oma joonistatud siltidega lennujaama sõitma.
Bussis, teel lennujaama, jäi Mia magama. Üles ei ärganud ta ka siis, kui buss peatus ja me kohale jõudsime. Märkasin kohe, et Riia lend on juba maandunud, ning kobistasin magava lapse ja värvilise sildiga, millel seisis suur kiri TITAD 2, saabujate väravale võimalikult lähedale.
Sain päris kaua oodata, käsi suri ära, silt läks kortsu ja nutt tuli peale.
Nii väga ootasin neid.
Lõpuks nad jõudsid.
Rõõmsad, roosad ja õnnelikud, minul pääses nutukraan kohe päris valla, kallistasin kõiki ja ka väike Mia hakkas selle rappumise peale ärkamise märke näitama. Bussipileteid ostma minnes oli ta juba päris ülevad ja kihistas naerda ning sosistas mulle kõrva, et titad on siin.
Tuulepead, nagu me oleme, otsustasime teha endale nimekirja kohtadest, kus kindlasti peab käima, söökidest, mida kindlasti peab proovima ja tegevustest, mida kindlasti ei tohi tegemata jätta.
Meie list sai selline:
10/12 ✓
Lisaks käisime me veel poodlemas, Tai restoranis, toidutänaval vegan burksi söömas, pimedas mänguväljakul (lapsed olid väga vaimustatud), varahommikul pagariäris saia ostmas (ok, Kadri käis, sest ta ei oska eriti hästi hommikuti magada)... ajasime juttu ja mürasime.
Nii tore oli.
Mia oli nii rõõmus.
Mul muidugi tekkis ka kurbus hinge, ma oleks nagu just aru saanud, millest me Mia ilma jätame, kui kodust nii kaugel elame.. Aga noh, mis teha. Elu tahab elamist ja kohe oleme juba aasta Budapestis olnud, mis see teine aasta ka veel siis ära ei ole.
Jó éjszakát! ☾
Kadri on Mia jaoks tita emme ja Janar tita issi.
Mu ema on Pippa emme, sest ta kassi nimi on Pippa. Emme emme oleks ju ka tore nimi vanaemale, aga Miale meeldib Pippa emme rohkem.
Külla hakkasime me titasid ootama juba 12. augustil.
Oktoobri alguses hakkasime me igal hommikul ristikest kalendrisse märkima. Mia kilkas pudrulusikas käes: "Titad siia!", mina ütlesin talle seepeale mitu ööd me veel magama peame enne, kui Liisu ja Kiku siia jõuavad.
22. oktoober oli see päev, mil ma vastasin Miale, et me ei pea enam ühtegi ööd magama. Me peame nüüd kiiresti kõhud täis sööma, postkontoris ühe jama ära klattima ja siis juba oma joonistatud siltidega lennujaama sõitma.
Bussis, teel lennujaama, jäi Mia magama. Üles ei ärganud ta ka siis, kui buss peatus ja me kohale jõudsime. Märkasin kohe, et Riia lend on juba maandunud, ning kobistasin magava lapse ja värvilise sildiga, millel seisis suur kiri TITAD 2, saabujate väravale võimalikult lähedale.
Sain päris kaua oodata, käsi suri ära, silt läks kortsu ja nutt tuli peale.
Nii väga ootasin neid.
Lõpuks nad jõudsid.
Rõõmsad, roosad ja õnnelikud, minul pääses nutukraan kohe päris valla, kallistasin kõiki ja ka väike Mia hakkas selle rappumise peale ärkamise märke näitama. Bussipileteid ostma minnes oli ta juba päris ülevad ja kihistas naerda ning sosistas mulle kõrva, et titad on siin.
Tuulepead, nagu me oleme, otsustasime teha endale nimekirja kohtadest, kus kindlasti peab käima, söökidest, mida kindlasti peab proovima ja tegevustest, mida kindlasti ei tohi tegemata jätta.
Meie list sai selline:
- Nende kergete rätikute ostmine Decathlonist. VÄGA OLULINE PUNKT! Decathlonis müüakse hästi imavaid ja hästi õhukesi rätikuid väga soodsalt. Tead ju küll, migisugusest spetsiaalsest fiiberkiust tehtud. Terve pere rannarätikud mahuvad väiksesse kotti, meil olid need Miaga suvel Eestis kaasas ja juba siis ütles Kadri, et ta tahab kindlasti need osta, kui meile külla tuleb. Said ostetud. ✓
- Vaateratas, kuhu me ei jõudnud, sest peale selle oma nimekirja lisamist hakkasime me kõik äkitselt kõrgust kartma. Või noh, mina ja Kadri hakkasime, ja me ei olnud kindlad, kas ka oma lapsi sinna ülesse lubada tahame... ⤬
- Termid, siis kui me termidesse minna tahtsime oli riigipüha. Kartsime ülerahvastatust ja ei läinud. Järgmistel päevadel ei tulnud ka minekust midagi välja, plaanisime küll koguaeg, et läheme homme. Lõpuks jäi termides ikkagi käimata. Noh, järgmiseks aastaks ka midagi. ⤬
- Citadella. Minu lemmiku vaatega vaatamisväärsus Budapestis. Mõnus matk mäkke on vaid boonus. Meie läksime enne üles ronimist veel Gellérti mäel olevale mänguväljakule, ning pärast Citadella külastust ka üleval ühele mänguväljakule. Tagasi koju sõitsime bussiga, olime kõik meeletult väsinud. Aga õnnelikud. ✓
- Liumäe mängukas. Just see sama, mida ma eelmises punktis mainisin, Gellérti mäel. Aga ka üldiselt soovitan ma lastega Budapestis olles palju erinevaid mänguväljakuid külastada. Mänguväljakud on siin ilusad, puhtad, aiaga ümbritsetud ning tihti tualettide ja raamaturiiulitega varustatud. ✓
- Lángosi söömine. Lángos on Ungari tänavatoit ja see on friteeritud tainas juustu ja hapukoorega. Mina sõin seda esimest korda ja maitses üllatavalt hästi, kuigi kuulsin pärast, et see võib tundlikuma seedimisega inimestel tekitada elu võimsaimaid kõrvetisi. Ei imesta. Meie pere õnneks pääses. ✓
- Starbucks. Lisbethi lemmik YouTuber (hahhha, ma googeldasin just, kuidas YouTuber kirjutatakse) käib pidevalt Starbucksis. Noh, ja meie olime Kadriga kuulnud, et seal pakutakse imehead pumpkin spiced latte-t. Oli tõesti hea! ✓
- Gelarto Rosa. Sest sinna lihtsalt peab minema. Rohkem Budapesti jätsikohtadest leiad siit. ✓
- Kassikohvik. Mega armas kohvik. Seal on päris mitu Maine Coon-i, head koogid ja käpajälgedega kohvijoogid. ✓
- Macaron Heaven Budapest. Nägin Instagramis nende kontot, näitasin Kadrile ja kohe otsustasime, et läheme. Ei kahetse! ✓
- Kürtőskalács ehk korstnakook. Jälle Ungari tänavatoit, sai suhkru ja kaneeliga. Korstnakook on see oma välimuse pärast, see on torukujuline. Lisaks lángosele ja kürtőskalácsile sõime me veel sarvesaia ja pisikesi pätsikest juustuga, ka need kaks on kuidagiviisi just Ungarile omased. ✓
- Paadisõit Doonaul. Selle sõiduga ühildasime me ka Margiti saare külastuse. Lahkusime kodust ennelõunal ja tagasi jõudsime alles kella kuue paiku. Oli pikk päev, aga tõeliselt vahva. Margiti saarel sõime lángosit, tuuseldasime lehtedes, vaatasime purskaevude tantsu ja lapsed mängisid seebimullidega. Kõik oli täiuslik. Peaaegu. Väike paanika käib ju ikka asja juurde, ma unustasin ära, et saarele on alati vaja sularaha kaasa võtta ja Kadri arvas, et tal on ainult 1000 forinti alles, minul oli ka natuke, aga mitte nii palju, et kuuekesi söönuks saada. Hiljem ikkagi selgus, et Kadri pani ühe nulliga puusse ja lõpuks nautisime me rõõmsalt külluslikku lõunasööki Margiti saarel. Aaa ja oma paadigraafiku kaotasime me ka ära ning me ei teadnud, millal viimane paat koju tagasi sõidab. Läksime tunde järgi ja jõudsime isegi eelviimasele. Mis ma ütlesin, kõik oli täiuslik. ✓
10/12 ✓
Lisaks käisime me veel poodlemas, Tai restoranis, toidutänaval vegan burksi söömas, pimedas mänguväljakul (lapsed olid väga vaimustatud), varahommikul pagariäris saia ostmas (ok, Kadri käis, sest ta ei oska eriti hästi hommikuti magada)... ajasime juttu ja mürasime.
Nii tore oli.
Mia oli nii rõõmus.
Mul muidugi tekkis ka kurbus hinge, ma oleks nagu just aru saanud, millest me Mia ilma jätame, kui kodust nii kaugel elame.. Aga noh, mis teha. Elu tahab elamist ja kohe oleme juba aasta Budapestis olnud, mis see teine aasta ka veel siis ära ei ole.
Jó éjszakát! ☾
♡
Comments
Post a Comment