Jälle uus algus ehk natuke nuttu ja trennijuttu
Selle aasta algus on minu jaoks kuidagi keeruline olnud. Tavaliselt olen jaanuaris alati teotahet täis, ikkagi uus algus ju. Reeglina suudan ma selle uue alguse auruga kuni märtsini ära vedada. Siis algab kevad, ja siis on kõik niigi lihtsam, ilusam ja mõnusam.
Mis sel aastal teisiti on?
Ma ei ole endaga rahul. Ma ei ole rahul oma kehaga, aga ka vaim on kuidagi rohkem väsinud kui muidu.
Minu jaoks oli rasedus tore õppetund oma kehast ja selle võimekusest. Ma õppisin rasedana oma keha armastama, see armastus kestis ka siis, kui Mia oli sündinud... kui ta oli veel väike... ja ka siis, kui ta juba natuke suurem oli.
Ma armastasin oma keha ja olin talle tänulik, et ta nii hästi toime tuli, nii hästi vastu pidas ja tõeliselt hästi taastus. Ma olen siiani... AGA... olen avastanud end jälle rahulolematult peegli ees keerutamas. Vaatan siit ja sealt ja no, ei ole rahul. Paksuke ei ole ma endiselt, aga on aru saada, et ma olen üsna laisk. Joogat tegin ma, enne tänast, viimati jõulude ajal. Jooksma jõuan tihti vaid kord nädalas... Ülepäeva teen mõned kükid ka, aga kindlasti mitte nii palju, kui vaja oleks.
Lisaks füüsilisele laiskusele olen ma ka vaimselt kuidagi kurvameelne. Mu rõõm oleks nagu talveunne läinud... Ma olen melanhoolne ja unistav... Istuks kodus teki sees ja jooks teed ning loeks raamatuid ainult. Või vaataks musirullidega filme või ehitaks legost maju. Noh, ja sööks võikusid ka kõrvale ikka. Ja kommi. Ja ehk veel midagi, mis külmkapis silma hakkab.
Jah, selline olen olnud ma viimased paar nädalat. Aga pikalt nii ei saa. Õnneks suudan ma end natukenegi analüüsida ning ikka ja jälle kokku võtta.
Ma tunnen ennast ja tean, et ma pean alustama oma füüsilisest tervisest, sest see muudab ka mu vaimu tunduvalt erksamaks, see lõpetab mu söömasööstud ja annab energiat, et rõõmus olla. Samas ma tean, et sel korral pean ma oma mõtete ja vaimsete vajadustega sügavuti minema ja kindlaks tegema selle, mis minus neid madalseise tekitab. Miks ma mõnel päeval ainult Mia pärast end voodist välja ajan, riide topin ja õue lähen... Ehk peaksin isegi kellegi targemaga sel teemal nõu pidama...
Üleeile rääkisime me ka Silveriga päris pikalt sellest, et ma ärritun viimasel ajal üsna kergesti, ja et ma ei ole endaga rahul ja et ma ei ole ka teistega rahul. Ja ka siis jõudsime me sinna, et ma lihtsalt pean hakkama trenni tegema, esialgu kasvõi hambad ristis. Siis pean ma hakkama veel varem magama minema. Lisaks pean ma maniküüri ja juuksurisse minema ja ma pean natuke tihedamini üksi kodust väljas käima. Ja ma pean endale uusi väljakutseid otsima. Ma lihtsalt pean seda kõike enda jaoks tegema. Ma pean seda kõike tegema ka siis, kui mulle esialgu tundub, et ma ei taha, ei viitsi, ei julge, ei jõua, ei saa... Ja oi, vabandusi on mul viimasel ajal palju. Juuksurisse olen ma juba kaks kuud läinud, aga mul on lihtsalt niiiiii raske minna uude salongi, uue inimese juurde. Enne olen nagu kähmakas ja ootan suve. Aga ei. Aitab sellest, suvel ongi juba paras aeg uuesti minna.
Jah. Rääkimine aitab ka alati. Ja kirjapanemine ka.
Eile ärkasingi ma nagu mingist talveunest ülesse. Ma tundsin end nii hästi. Vist Silveriga kõige selle arutamine aitas mind. Ma otsisin arvutis välja oma vana Kayla Itsinesi treeningkava ja läksin vahetasin riided ära. Ma tegin kõik 4 x 7 minutit trenni ühe hingetõmbe ja kolme veejoomise pausiga ära. Ma nautisin seda, et ma higistan ja et mu reielihas värisema hakkab ja et ma teen jälle neid kosmonaute, mida ma nii väga vihkan.
Ma nautisin kosmonautide tegemist!
Ma ei mõelnud midagi, ma lihtsalt tegin. Hiljem lugesin ma esimest korda läbi ka selle kavaga kaasneva teksti ja otsustasin, et ma teen selle kolm kuud ära. Ma lihtsalt teen selle ära, ma luban endale!
Täna tegin ma 30 minutit weight loss joogat, homme lähen jooksen 7 km ja esmaspäeval alustan Kayla kava algusest. Noh, mu motivatsioonipuhang tuli peale neljapäeval, siis pidasin ma arukaks kohe alustada, aga ametlikult alustan ma tuleval esmaspäeval.
Ma tõestan endale, et ma suudan olla kolm kuud järjepidev ja endale antud lubadusest kinni pidada. Kolm kuud, see on ainult kolm kuud ja pärast seda võin looder edasi olla kui tahan. Muidugi loodan ma selle peale, et selle kolme kuuga tekib mul jälle harjumus end tihedamini kui kord nädalas liigutada ja siis jätkan ma juba selleks, et hoida kõike, mida ma saavutanud olen. Näis.
Minu nädal:
E - Kayla
T - Pikk jalutuskäik või jooksmine
K - Kayla
N - Jooga
R- Kayla
L - Jooksmine
P - Puhkepäev
Ma tean, et ma suudan seda.
Ja kui valmis on, siis eputan ikka enne ja pärast piltidega ka. Mäletan, et eelmisel korral, kui ma seda Kayla kava tegin (kahjuks küll ainult kuus nädalat) olid mul six packi alged kõhu peal olemas ja peps oli juba nii prink, et ise ka ei uskunud. Ühesõnaga. Ma tean, et see kava töötab.
Ja ma luban endale ka seda, et kui ma oma vaimuga ise hakkama ei saa, siis otsin sellele abi väljastpoolt. Esmalt proovin lihtsalt veel ühe korra ise.
Namaste & X
Mis sel aastal teisiti on?
Ma ei ole endaga rahul. Ma ei ole rahul oma kehaga, aga ka vaim on kuidagi rohkem väsinud kui muidu.
Minu jaoks oli rasedus tore õppetund oma kehast ja selle võimekusest. Ma õppisin rasedana oma keha armastama, see armastus kestis ka siis, kui Mia oli sündinud... kui ta oli veel väike... ja ka siis, kui ta juba natuke suurem oli.
Ma armastasin oma keha ja olin talle tänulik, et ta nii hästi toime tuli, nii hästi vastu pidas ja tõeliselt hästi taastus. Ma olen siiani... AGA... olen avastanud end jälle rahulolematult peegli ees keerutamas. Vaatan siit ja sealt ja no, ei ole rahul. Paksuke ei ole ma endiselt, aga on aru saada, et ma olen üsna laisk. Joogat tegin ma, enne tänast, viimati jõulude ajal. Jooksma jõuan tihti vaid kord nädalas... Ülepäeva teen mõned kükid ka, aga kindlasti mitte nii palju, kui vaja oleks.
Lisaks füüsilisele laiskusele olen ma ka vaimselt kuidagi kurvameelne. Mu rõõm oleks nagu talveunne läinud... Ma olen melanhoolne ja unistav... Istuks kodus teki sees ja jooks teed ning loeks raamatuid ainult. Või vaataks musirullidega filme või ehitaks legost maju. Noh, ja sööks võikusid ka kõrvale ikka. Ja kommi. Ja ehk veel midagi, mis külmkapis silma hakkab.
Jah, selline olen olnud ma viimased paar nädalat. Aga pikalt nii ei saa. Õnneks suudan ma end natukenegi analüüsida ning ikka ja jälle kokku võtta.
Ma tunnen ennast ja tean, et ma pean alustama oma füüsilisest tervisest, sest see muudab ka mu vaimu tunduvalt erksamaks, see lõpetab mu söömasööstud ja annab energiat, et rõõmus olla. Samas ma tean, et sel korral pean ma oma mõtete ja vaimsete vajadustega sügavuti minema ja kindlaks tegema selle, mis minus neid madalseise tekitab. Miks ma mõnel päeval ainult Mia pärast end voodist välja ajan, riide topin ja õue lähen... Ehk peaksin isegi kellegi targemaga sel teemal nõu pidama...
Üleeile rääkisime me ka Silveriga päris pikalt sellest, et ma ärritun viimasel ajal üsna kergesti, ja et ma ei ole endaga rahul ja et ma ei ole ka teistega rahul. Ja ka siis jõudsime me sinna, et ma lihtsalt pean hakkama trenni tegema, esialgu kasvõi hambad ristis. Siis pean ma hakkama veel varem magama minema. Lisaks pean ma maniküüri ja juuksurisse minema ja ma pean natuke tihedamini üksi kodust väljas käima. Ja ma pean endale uusi väljakutseid otsima. Ma lihtsalt pean seda kõike enda jaoks tegema. Ma pean seda kõike tegema ka siis, kui mulle esialgu tundub, et ma ei taha, ei viitsi, ei julge, ei jõua, ei saa... Ja oi, vabandusi on mul viimasel ajal palju. Juuksurisse olen ma juba kaks kuud läinud, aga mul on lihtsalt niiiiii raske minna uude salongi, uue inimese juurde. Enne olen nagu kähmakas ja ootan suve. Aga ei. Aitab sellest, suvel ongi juba paras aeg uuesti minna.
Jah. Rääkimine aitab ka alati. Ja kirjapanemine ka.
Eile ärkasingi ma nagu mingist talveunest ülesse. Ma tundsin end nii hästi. Vist Silveriga kõige selle arutamine aitas mind. Ma otsisin arvutis välja oma vana Kayla Itsinesi treeningkava ja läksin vahetasin riided ära. Ma tegin kõik 4 x 7 minutit trenni ühe hingetõmbe ja kolme veejoomise pausiga ära. Ma nautisin seda, et ma higistan ja et mu reielihas värisema hakkab ja et ma teen jälle neid kosmonaute, mida ma nii väga vihkan.
Ma nautisin kosmonautide tegemist!
Ma ei mõelnud midagi, ma lihtsalt tegin. Hiljem lugesin ma esimest korda läbi ka selle kavaga kaasneva teksti ja otsustasin, et ma teen selle kolm kuud ära. Ma lihtsalt teen selle ära, ma luban endale!
Täna tegin ma 30 minutit weight loss joogat, homme lähen jooksen 7 km ja esmaspäeval alustan Kayla kava algusest. Noh, mu motivatsioonipuhang tuli peale neljapäeval, siis pidasin ma arukaks kohe alustada, aga ametlikult alustan ma tuleval esmaspäeval.
Ma tõestan endale, et ma suudan olla kolm kuud järjepidev ja endale antud lubadusest kinni pidada. Kolm kuud, see on ainult kolm kuud ja pärast seda võin looder edasi olla kui tahan. Muidugi loodan ma selle peale, et selle kolme kuuga tekib mul jälle harjumus end tihedamini kui kord nädalas liigutada ja siis jätkan ma juba selleks, et hoida kõike, mida ma saavutanud olen. Näis.
Minu nädal:
E - Kayla
T - Pikk jalutuskäik või jooksmine
K - Kayla
N - Jooga
R- Kayla
L - Jooksmine
P - Puhkepäev
Ma tean, et ma suudan seda.
Ja kui valmis on, siis eputan ikka enne ja pärast piltidega ka. Mäletan, et eelmisel korral, kui ma seda Kayla kava tegin (kahjuks küll ainult kuus nädalat) olid mul six packi alged kõhu peal olemas ja peps oli juba nii prink, et ise ka ei uskunud. Ühesõnaga. Ma tean, et see kava töötab.
Ja ma luban endale ka seda, et kui ma oma vaimuga ise hakkama ei saa, siis otsin sellele abi väljastpoolt. Esmalt proovin lihtsalt veel ühe korra ise.
Namaste & X
♡
Comments
Post a Comment