#april100kmchallenge ja viis asja, mida jooksmine mulle annab

Eile lõppes minu elu kolmas #april100kmchallenge ja sellega seoses panen ma kirja mõned oma mõtted. 

Esimese asjana pean kohe selle ära mainima, et suutsin ka oma abikaasa Silveri sel aastal jooksupisikusse nakatada. Seda väljakutset ta veel ette ei võtnud, aga ka tema kilomeetrid liiguvad nüüd kiiresti tõusvas joones. 

Mul on olnud alati jooksmisega üsna tugev suhe. Juba üle kümne aasta tagasi hakkasin ma iganädalaselt jooksma. 

Vahelduva eduga. Mõnel nädalal jooksin vaid korra, teisel viis korda. Mul ei olnud järjepidevust ja püsivust rutiini loomiseks. Ma tean täna, et toona oli minu suurim viga see, et ma alustasin alati oma uut ma-hakkan-nüüd-iga-päev-jooksmas-käima perioodi küll suure hoo ja energiaga, aga ma pressisin end liiga palju ja ei andnud endale aega harjumiseks. 

Ma ajasin end ka väga väsinuna ja hambad ristis rajale ning seal nõudsin endalt mingeid utoopilisi kilomeetreid, mis ma kodus välja mõelnud olin. Ma nõudsin endalt, et ma naudiks ja tunneks rõõmu ja et ma jookseks ja et ma muutuks samal ajal viis kilo kergemaks. No seda kõike ei juhtunud... või noh, mitte ühtegi neist asjadest ei juhtunud, ning lõpuks andsin ma lihtsalt alla. Ma ei suutnud endale meele järele olla ja tundsin end ühtemoodi kehvasti nii trenni tehes, kui seda mitte tehes. Siis oli tavaliselt mul väike paus või hetkeline arusaamine mõistlikust treeningust ning natuke hiljem vajus kõik jälle sujuvalt samasse rööpasse tagasi. 

Ja siis jäin ma rasedaks ja sünnitasin ja jooksmine oli mu elust täiesti välja jäänud. Kuni ühel aprillikuu päeval alustas treener Keiu oma Instagramis aprilli väljakutsega. Ma liitusin ja leidsin jälle jooksmise enda jaoks ülesse. Algus oli väga raske, aga ma jooksen tänaseni, juba kaks aastat. Jälle iganädalaselt, aga targemini ja reeglina end ikka kuulates. 

Ma olen õppinud asja ajudega võtma ehk ma jooksen nüüd pigem tihedamini ja vähem korraga. Mulle sobib selline rütm rohkem, sest kui ma läbi häda kümme kilti välja pressin ja siis terveks nädalaks jalad seinale viskan, kaotan ma päris korralikult kilomeetrites ja ajas, mil saan olla ainult iseendaga. See aga tingib omakorda selle, et mu meeleolu langeb ja ma muutun  pahuraks. Mul on ka nüüd hiljuti seda enda pressimist ette tulnud, aga iga kord olen ma jälle tõdenud, et see lihtsalt ei ole jätkusuutlik ja tänaseks tundub mulle, et olen selles ajas endaga päriselt rahu sõlminud. 

Ma tean, et ma pean endaga pehme olema ja hoidma rõõmu jooksmisest kui tegevusest. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma ei tohiks endale väljakutseid esitada või end aeg-ajalt ületada ning positiivselt üllatada. Aga seda kõike on mul vaja teha ennekõike end kuulates ja endaga sõber olles, sest sõpra ma usaldan ja armastan, ning ma tean, et ta tahab mulle vaid parimat.

Ja siis jooksengi ma mõnel päeval kümme või üksteist kilomeetrit ja teen seda rõõmu ning hea tundega. Teisel päeval jooksen ma vaid kaks kilomeetrit, aga ka seda teen ma nautides ja vaid postitiivsete mõtetega.

Mida ma jooksmisest saan?

1. Aega iseendale - joostes ei ole ma ema, abikaasa, tütar, ega mitte keegi teine. Ma olen mina. Ma teen seda endale, endaga ja ise. Üksi. Ma kuulan oma muusikat, mõtlen oma mõtteid ja lihtsalt jooksen. 

2. Häid mõtteid - mõnikord jooksen ma lausa halbade mõtete eest ära, neil päevadel jooksen ma oma rekordeid. Aga enamasti jooksen ma ikka selleks, et end laadida ja vabaks lasta. Ja muidugi ka selleks, et lubada erinevatel headel ning veel parematel mõtetel oma pähe tulla. Ma saan joostes mõtteid eluks, piltideks, loominguks... Mõnikord teen ma peatusi, et oma ideid kirja panna või salvestada, et need siis hiljem üle vaadata ja ellu viia. 

3. Ühtekuuluvustunnet - ei ole paremat korralikust jooksust jõululaupäeval, või esimesel jaanuaril. Kas sa oled kunagi jaanipäeval jooksmas käinud? Nii tore on! Kõik jooksjad, keda teel kohtad viskavad käppa või noogutavad tunnustavalt. Sa näed nende silmis kiitust ja uhkust ning annad seda oma pilguga neile ka vastu. Sama on minu jaoks selle aprilli väljakutsega. Mina jooksen Ungaris, Keiu jookseb Eestis, teised veel seal, kus nemad parajasti on, aga tegelikult jookseme me kõik koos. Me teeme ja armastame sama asja ja see teadmine annab nii palju jõudu ning motivatsiooni juurde. 

4. Enesearmastust - ma vaatan peeglisse ja naeratan endale. Ma tunnen end jooksmast tulles nii võimsa ja võitmatuna. Mul on hea tuju ja palju energiat. Ja ma ei pea selle tunde saavutamiseks maratoni jooksma, ka paarist kilomeetrist piisab. 

5. Hea vormi - see punkt ei vaja vist pikemalt lahti kirjutamist. Liigutamine annab hea vormi ning kena keha ja nii lihtsalt on. 

Kindlasti ei sobi jooksmine kõigile, aga kui sa veel ei tea, kas sulle sobib, siis mine proovima. Ja anna seda tehes endale aega ja nõu nii, nagu sa oleksid enda parim sõber. 

Ja tõmba endale Nike Run Club äpp. Juba see äpp ise annab sulle esimesteks jooksusammudeks korralikult motivatsiooni juurde ja vajadusel saad sealt valida endale ka juhendatud jooksu. 

Usu, see aitab alustada ja ka püsiv olla.  

Ole musi!

♡