Tänasest ja trammidest ja asjadest ja kurbusest

Ma käisin täna hommikul Eesti saatkonnas oma uuel ID-kaardil järel. Sõitsin üle mitme kuu ühistranspordiga ja mul oli veits elevus hinges. Hirm ja elevus koos. Rahakoti vahele oli ainult üks pilet jäänud ja kasutasin selle Budasse sõites ära, tagasi Pesti tulin jänesena. 

Mõtlesin veel, et kui kontrollid tulevad, siis jooksen lihtsalt minema. Saaksingi oma head võhma ja korralikku vormi kuidagi rakendada. Ok, tõenäoliselt ei oleks ma minema jooksnud ning oleksin nagu klassi viieline oma trahvi ikka ära maksnud. Hahha, ma oleks kontrolöride ees veel vabandanud ka, et nad minu pärast nüüd rohkem tööd peavad tegema. Aga seal trammis jänes olles andis see ära jooksmise mõte mulle julgust juurde. 

Miks ma piletit ei ostnud? Ma lihtsalt ei tahtnud osta. 

Tramm oli üsna tühi. Suurem osa inimesi kandsid maske ja kindaid, mina ka. Sõit tundus pikem kui tavaliselt ja tramm kolises justkui rohkem. Ma istusin seal ja vaatasin ringi ja korraga tuli mulle nutuklomp kurku. Nutt mu kurgus on viimasel ajal küll üsna tavaline, aga ei, sel korral ei olnud ta seal isa pärast. Sel korral oli ta seal meie selle maskide ja kinnastega normaalsuse pärast. Sellepärast, et meie maailm on ikka veel katki ja sellepärast, et täna on inimese kõige suurem hirm teine inimene. 

Ja tema lähedus. 

Saatkonna ukse taga lasin ma kella täpselt 8.45, ja kell 8.47 astusin ma sealt uuesti välja. Ma olin nii õnnelik, et sain lõpuks oma ID-kaardi kätte. Imetlesin seda kohe päris tükk aega. ID- kaardi taotluse täitsin ma ära ja läkitasin Eestisse samal päeval, kui ma viimati trammiga sõitsin. See oli 12.03 ja samal päeval sõitsid Krissu ja Anu tagasi Tallinna. 

Minu kiri ID-kaardi avaldusega jõudis sinna rohkem kui kuu hiljem.

Sain enne kodu poole teele asumist veel põgusalt ühe eestlannaga kokku, et Miale väikseks jäänud riideid tema pojale ja ta naabrinaise tütardele anda. Ja tema tütrele väikseks jäänud asju Mia jaoks vastu võtta. Meil on välja kujunenud väga hästi toimiv riideringlus. Ma armastan seda, et ei pea enam mõtlema, kuhu Miale väikseks jäänud asjad edasi suunata. Mulle meeldib nii väga, et mul on selleks üks kindel koht.

Ja see on muidugi veel boonuseks, et ma saan sealt Miale riideid vastu ka. 

Ma olen viimasel paaril nädalal mõelnud hästi palju riiete ja üldse asjade peale. Jah, seoses isa surmaga hakkasin ma selle kõige peale mõtlema. Oled sa kunagi sellele mõelnud, et kui keegi siit maailmast kaob, siis mida ja kui palju temast järele jääb? Mis neist asjadest saab? Kuhu nad lõpuks jõuavad? Kas neist on kellelegi abi või on nad pigem koormaks? Kui palju on väärt üks kodutäis asju siis, kui sealt sentimentaalsus maha lahutada?

Ma olen viimastel päevadel vaadanud paari Netflixi dokumentaali minimalismist ja omamise vajadusest ning lugenud artikleid ja blogisid, mis aitavad mõista, et vähem ON rohkem. Ma olen selles teemas nii sees, et tahaksin kodus kõik asjad, mida ei ole nädal aega oma kohalt liigutatud minema visata. 

Ma ei taha asju. Ma tahan oma perega olla. Mõnel päeval olen ma kohe päris kurb. Kõige pärast. 

Ma olen kohati nii kurb, et väike Mia tuleb mind kallistama ja küsib, kas ma olen sellepärast hästi kurb, et Iirimaa vanaisa ära suri. Ja ma ütlen talle iga kord, et jah, ma igatsen väga vanaisa järele, aga ma olen kurb ka sellepärast, et me ei saa minna Tiinale Iirimaale appi ja sellepärast, et ma ei saa olla koos tädi Kadriga ja sellepärast, et ma igatsen nii väga Eestisse. 

Ma igatsen nii väga Eestisse.

Ma olen leppinud sellega, et mu isa enam ei ole, aga ma ei suuda leppida sellega, et me peame kõik omas nurgas leinama.

Ma igatsen meie pere juurde. 

Aga vähemalt on mul nüüd ID-kaart ja ma saan oma tuludeklaratsiooni lõpuks ära teha ja normaalse Eestlase kombel arveid maksta. 

Ja kaugel see sügiski enam on?!

♡