Mis mu minimalismist saanud on?

Tere, ma olen ikka see Mari, kes end minimalistiks nimetab. Huh, mu fookus on tegelikult suht kadunud, kui mu Instat ka jälgid, siis tead, et mul on jälle käsil maadlus ärevushäirega. Tänasest võtan rohtusid ja katsun niisama ka teadlikumalt end hoida ja suunata. Uuel nädalal lähen perearsti juurde ja vaatan, mis tema asjast arvab. 

Aga täna ei tulnud ma siia oma tervisest rääkima, ma tulin siia hoopis oma minimalismist rääkima. 

Peamine, mis minust (minu enda arvates) minimalisti teeb, on see, et ma tean, mis mulle meeldib/sobib ja ma ei tee selles järeleandmisi. Kui mul on visioon asjast, mida mul vaja on, siis otsin selle ka maa alt üles. Ma ei taha midagi, mis on peaaegu, või üsna või täitsa okei. 

KÕIK mu asjad peavad mulle 100% meeldima, ma pean kõiki oma asju 100% kasutama ning mu asjad peavad minu ja mu elustiiliga 100% sobima. 

Ja ma hoian neid 100%. Hahha, või vähemalt nii hästi, kui vähegi oskan. 

Ma ostan vähe, ma valin asju hoolega, ma eelistan Eestis valmistatut, ma eelistan teise ringi asju. Võib-olla mõtled sa nüüd: "STOP Mari, sa teed blogi ja Instaga koostöid ning saad igasuguseid asju tasuta ja ei peagi neid ise ostma". Jah, nii on, ja nüüd hakkan ma end sulle põhjendama (või end kaitsma?), kuigi ma tunnen üha vähem ja harvem, et pean oma valikuid või otsuseid üldse kellelegi siin planeedil põhjendama. (Kui siis ainult sellele planeedile endale...)

Aga ok, siit see tuleb. 

Ma AUSALT võtan vastu AINULT koostööd ja firmade kingitused, mis mulle vajalikud on või mis mulle väga-väga ja veel rohkem meeldivad (hahha, või mis on raamatud). Ma kasutan kõike, armastan kõike ja hoian kõike, mis mulle firmade poolt koostööna saadetakse. Ma ei jäta mitte midagi koju vedelema, tolmu koguma, kastidesse suvaliselt seisma. KUI juhtub (seda on mõnel korral ette tulnud), et saan asju, millega ma ise 100% rahul ei ole, siis annan need mõnele sõbrale või pereliikmele, kellele need sobilikud/sobilikumad on. Seda aga ei juhtu tihti, sest ma TÕESTI valin oma koostööpartnereid ja katsetatavaid tooteid hoolega. 

Ja jah, ma saaksin ju elada ilma Taevakera plakati, silmakreemi ja spetsiaalsete lokitoodeteta. Ma ei sureks ära ilma imeilusa Eestis õmmeldud t-särgita. Kas ma siis peaksin neist loobuma, kui ma tunnen, et nad tõesti ja väga mulle meeldivad, ning ma kasutan neid? Kas ma pean neist loobuma, kui ma tunnen, et see koostööpakkumine on mulle kui kompliment ja ühtib minu eluga 100%? 

Kas sina loobuksid? 

Mina loobun teistest asjadest. Ma loobun alkoholist, õhupallidest, ma loobun vidinatest, mis käivad kapi peale ja mil ei ole mingit otstarvet. Ma loobun suurtest soodukatest, olgu nad laeval või maismaal. Ma loobun riietest, mis ei vasta mu nõudmistele, ma loobun piimatoodetest ja kosmeetikast, mis on loomtestitud ja hambavalgenduskomplektidest, mille ohutuses ma kindel ei ole. Ma loobun kõigest, mida ma oma isikliku näo ja elustiiliga reklaamida ei taha. 

Jah, ma põhjendasin oma valikuid seoses sellega, kuidas ma oma koju voolavaid asju reguleerin, AGA jah, ma tunnen tõesti ka endiselt, et mul ON liiga palju asju. Ma tunnen ikka veel, et ma saaksin vähemaga, ning samal ajal, kui ma võtan vastu koostöid ja tõsi-tõsi, ka oma isiklike eurode eest asju ostan, müün ma vanu ka teisest otsast maha või annan ära. 

Mul on võrreldes varasema eluga julgelt 50% vähem asju. Suurim artikkel, mida kärpinud olen, on riided. Jah, sellest olen ma kõige rohkem ka jahvatanud. Täna olen ma riideid ostes VÄGA mõistlik, ettevaatlik ja visualiseerin enne ostu, mille kõigega ma seda ühte asja veel kanda saaksin. Ma mõtlen, et kas ma päriselt tahan selle asja ribadeks kanda ka juhul, kui see peaks kümme aastat aega võtma. Hulluks luban ma endal teinekord ainult teiseringi poodides minna. Ja selline hulluks minemine toimub mul imeharva ning tähendab tavaliselt valgete t-särkide ja maikade ostmist kuskil kirbukal. Veits igav, aga selline ma juba kord olen. Ei, ma ei ole, ma olen selliseks saanud ja kasvanud ja tegelikult ka kõige selle üle paganama uhke. 

Vot.

Jah, ma olen minimalist, aga ma ei ole täiuslik, ma olen endiselt teel. Ma õpin ja uurin ja tunnetan ennast, ma lasen endal vigadest õppida ja elul end inspireerida. 

Tänan tähelepanu eest ja ma lugesin ka selle ühe jutiga torust tulnud loo nüüd uuesti üle ja ei tea, miks see kõik mu hingel punnitas, aga hea, et selle nüüd maha sain laadida. 

Aitäh, et olemas oled ja aitäh, et mu blogi loed! ✧・ﾟ

♡