Mu koolielu ja mõtted

Kool sai mul reedel selleks kalendriaastaks läbi, viimasel päeval tegin online tunnist poppi ja keskendusin hoopis tööalaste võlgade tasa tegemisele. Ja niisama olemisele. 

Oh, kuidas ma igatsen niisama olemist.

Üks populaarsemaid küsimusi seoses mu kooliga on: "Mis sa pead seal iga päev käima vä?". JAH. Jah, ma pidin (uue semestri tunniplaani veel ei tea) seal iga päev käima, pisike erand oli reede, siis oli online tund UK-s resideeruva õppejõuga. Ained on mul kõik erialased, näiteks portree- ja grupifoto, tootefoto, digitrükk jne.

Ma õpin Tallinna Polütehnikumi päevaõppes fotograafiks. Ühesõnaga, ma läksin sügisel päris kooli ja päris just gümna lõpetanud inimestega koos. 

Need noored inimesed olid veel enne koolitee alustamist mu suurim hirm. Ma olen ju nii vana ja tõenäoliselt ei suuda ma selle pooleteise aasta lõpuks isegi leida kedagi, kellega koos lõunapause pidada, mõtlesin ma siis. 

Aga tead mis hoopis juhtus? Ma sain endale juba katsetel ühe sõbra. Ja selle ühe sõbraga koos tuli veel üks sõber (esimese sõbra lapsepõlvesõber, kes ka juhuslikult sinna kooli tuli) ja siis sain ma aru, et kahekümne aastased inimesed on täpselt nagu kolmekümne aastased inimesed. 

Nad on väga toredad. 

Miks ma kartsin? Miks mina, kes ma pole kunagi vanust eriti oluliseks numbriks pidanud, põdesin millegi sellise pärast? Ma ei tea, aga mul on hea meel, et elu Tallinna Polütehnikumis veenis mind uuesti, et vanus EI OLE sõprussuhete loomisel kõige olulisem. 

Siinkohal tahan tervitada ka oma juba ammust noort sõpra Käroliisi! ♡

Jah, vanus ei oluline, aga samas mingit vahe ma paljude oma koolikaaslastega ikkagi päevast-päeva näen. See ei käi kindlasti kõigi kohta, aga ma näen, et olen elukogenum ja tihti tajun ka seda, et ma viitsin rohkem. Ma teen suurema osa päevast ära tuhina ja entukaga, ma tunnen, et TAHAN ÕPPIDA, tahan asjadest aru saada. Ma tahan iga hetke (peaaegu, väikeste eranditega) ära kasutada nii, et mul sellest vähemalt mingit kasu oleks. 

Koolimaja ise on veidi räämas, umbne ja supi-lõhnaline. Aga igas klassis vedeleb Apple hiiri ja kallist tehnikat. See kõik oli alguses minu jaoks nii arusaamatu- kallid seadmed keset kaost. Hahha, mul oli tahtmine seal üks korralik Marie Kondo sess läbi viia. Aga nagu öeldakse, inimene harjub kõigega ja tõesti, mind ei häiri enam kogu see korralagedus. Väga häirib ainult, kui arvutiklassis ei ole internetti ja kui hiired on rasvased. 

Need kaks asja häirivad mind endiselt. 

Õpetajatest ma hetkel pikemalt ei räägiks, olen juba nende iseärasustega harjunud ja tänulik, et saan õppida enamuse aineid oma ala tõeliste fanaatikute käest. Eks see ongi nii, et kõik õpetajad ja ained ja ka õppemeetodid ei saa olla ühtviisi vastuvõetavad ja pinget pakkuvad. Sellest kõigest pikemalt ehk siis, kui olen kooli lõpetanud.

Kokkuvõtteks saan öelda, et ma olen võitja. Hetkel naudin täiega puhkust, aga samas ootan põnevusega ka uut õppeaastat. Ma olen saanud tuttavaks hunniku lahedate inimestega, õppinud juurde tohutult palju uusi oskusi ning tõestanud endale, et ka vanad inimesed saavad kooli ja päevaõppega hakkama. 

Hahha, I know, ma pole tegelt vana, ainult 33 ju.

♡