Nullkulu teine nägu - see plastikust

Ma olen viimasel ajal üha rohkem mõelnud jälle nullkulu eluviisi peale. Just selle põhimõtte peale ja mida enam ma selle peale mõtlen, seda valemini mulle tundub, et nullkulu olemust tihti tõlgendatakse. 

Olgu siin ka öeldud, et ma ei pea end selle teema spetsialistiks, ma ei ela nullkulu elu, aga olen sellest eluviisist oma igapäeva palju head adapteerinud.  

Mida ma juba teen:

• ei kilekottidele ja ei ka liiga suurele hulgale korduskasutatavatele kottidele
• kui ühekordsest nõust, siis ma ei soovi. Nii kardinaalse EI otsuse võtsin ma vastu hiljuti pärast Eva Truuvärki loengut. Enne ma ikka proovisin mõista, miks inimesed ja ettevõtted ühekordsetest topsidest toitu-jooki pakuvad, aga enam mitte. Mõnikord on vaja lihtsalt EI öelda (ja võibolla ka teisi natuke kasvatada)
• ma ei osta riideid (sellest pikemalt ei pajata, kui pole veel jõudnud ja huvi on, siis vaata silte #ostuvabaaasta)
• mu puhastusvahendid on pulbrid ja tabletid, mida lahjendada või Marseille seep.

Järgmised sammud:

• suurem tähelepanu toidu pakenditele! Neid tuleb koju niiii palju!
• kosmeetika hulga üldine vähendamine ja selle vähema eelistamine tagastatavastes või klaasist/metallist pakendites

Meid ärgitatakse pidevalt rohkem ostma või tundma, et juba meil olemasolevad asjad ei ole piisavad. Internetist vaatan ilusaid zero waste elustiili pilte, puust asjakesi ning minimalistlikke vidinaid... Tuleb ju tunne, et tahaksin ka. 

Kas peaksin ostma? 

Ja siin kaldub asi viltu...

Nullkulu eluviisi eesmärk ei ole panna mind ju kõike plastist, mis mul kodus on, puust ja paberist asjade vastu välja vahetama. Selle suurem eesmärk peaks olema hoopis mittevajalikust loobumine ja ainult äärmisel vajadusel ostmine. Ja alles siis kui tõesti on vaja, peaksin valima paremaid alternatiive, vältima plasti, uurima teist ringi või ostmise asemel laenama. 

Ka bambusest kõrs on kulu, ka tagastatav pakend on kulu, ka riidest taskurätik on kulu. Ja võimalusel on vaja ka neid kulusid vältida.

Kõige suurem nullkulu eesmärk ja väljakutse ongi minu arvates mitte ostmine. Ka nullkulu elule sobilike asjade mitte ostmine. Nullkulu on kõige, mis mul juba olemas on ära ja ribadeks tarvitamine. See on asjade väärtustamine ja hindamine, parandamine ja päriselt kaua kasutamine.

Kui mu kodus on 8 poolikut märkmikku, kus on veel paberit küll, siis ei ole mul vaja endale uut, taaskasutatud paberist ja Eestis valmistatud märkmikku osta. Kui mul on varutud koju hunnik plastikust hambaharju, siis ei ole õige neid ära visata (või kappi seisma jätta) ja puust harju asemele osta. Kui mul on seelikuid küll, siis ei ole taaskasutusest odavalt (või sõbra käest tasuta) veel ühe saamine nullkulu. Kui mul on kodus kilekotid, siis nende prügikasti viskamine ei ole lahendus, see ei ole nullkulu. 

See kõik on hoopis kohutav kulu ja raiskamine. 

Ühesõnaga, ma loodan, et saad mu pointist aru. Nullkulu võib tähendada seda, et ma kasutan plastikust asju. Kasutan asju, mis ei ole aesthetic, aga ma kasutan neid maksimaalselt ja täiesti lõpuni ära, ning nende lõppemisel ei asenda ma neid uisapäisa vaid kaalun erinevaid võimalusi (äkki üldse loobumist?). Ja alles siis langetan parima võimaliku otsuse enda võimalusi ning vajadusi ja toote eluiga, aga ka tõenäolisi kasutuskordasid arvestades.

Haha, ma tunnen, et pärast riiete ostmisest loobumist ja kevade lõhna nuusutamist tahan ma kogu aeg millegi vastu protestida. 

Mul on energiat, et maailma muuta.

♡