Raamat "Nomaadimaa" ehk lugu sellest kui palju võib võita, kui pole enam midagi kaotada

Raamatu "Nomaadimaa" tegevus toimub Ameerikas, kus paljud inimesed ei saa endale enam traditsioonilisi kodusid nagu korterid ja majad lubada. Jah, osad nomaadid on oma elustiili ise valinud, aga selles raamatus kirjeldatud osa nomaade on teele asunud pigem olude sunnil kui vabast tahtest. Nad on kaotanud oma säästud ja kinnisvara, abielud lahutanud ja pole soovinud (või saanud, sest ka järglased on raskustes) oma lastele koormaks jääda.

"Nomaadimaa" kangelased elavad neljarattalistes kodudes ja nimetavad end majatuteks, mitte kodututeks. Nende kodud on nendega alati kaasas, neil on kodud olemas. Kogu raamatu õhustik on selline rõõmsalt melanhoolne, kohati ei ole ma kindel, kas peaksin nende elu kadestama või neile kaasa tundma. 

Kas ma ise peaksin vastu, kui see oleks minu elu, mitte reis või mõne kuune seiklus? Ma ei tea. 

Töö ja raha - töö ja raha, raha ja töö. Ilma nendeta ei saa, Ameerikas ei saa suur osa pensioni ealisi inimesi piisavalt vanaduspensioni, et ots-otsaga kokku tulla, nad peavad valima, kas korteriüür või toit. Või toit ja elu ratastel.

Nomaadid reisivad mööda Ameerikat, otsivad ajutisi tööotsi, et osta endale esmavajalikku ja kütust. Nad elavad minimalistlikult ja jagavad asju, aitavad üksteist ning otsivad võimalusi vähemaga hakkama saamiseks. Ja nad saavad. Tundub uskumatu, et osad nomaadid rändavad sõiduautoga või jagavad haagist teise inimese ja loomadega...  

Peamised raamatus kirjeldatud tööd on peedikoristus, lõkkeplatsivalvur, Amazoni laotööline, ajutised tööd poodides.

Sõidukid - oma peas kujutan ma ette, et nomaadide sõidukid on erinevate tulede ja viledega, ning värvilised nagu Egiptuse taksod... tegelikult on nende nomaadide (kelle eesmärk on kulgeda, tööd leida ja lihtsalt elada) sõidukid tavaliselt tagasihoidlikud valged kaubikud või haagised. Nad soovivad jääda nii märkamatuks, kui see vähegi võimalik on, sest parkimine Ameerikas on üsna keerukas, osades osariikides on autos ööbimine keelatud, paljudes kohtades on kohalikud autos ööbijate vastu vaenulikud ja tõrjuvad. 

Samas kui autor annab edasi olustikku Kummihulguste kokkutulekutel (nomaadide enda korraldatud kokkusaamised), siis kirjeldatakse sõidukeid igasugustest kategooriatest. Luksushaagistest ja kollastest koolibussidest kuni ümberehitatud sõiduautodeni välja. 

Inimsuhted - inimsuhted on need, mis on nomaadidel tip-top korras. Nad kohtuvad oma sõpradega internetis või ajutisi töid tehes. Tihti reisivad nad natuke koos ja siis lähevad laiali, et kunagi jälle teel trehvata või koos tööd teha. Tekib eluaegseid sõprussuhteid, romantikat... nagu elus ikka. Enamasti on aga see nomaad-rahvas omaette hoidev ja üksindust hindav. 

Vanus ja tervis - kuna Ameerika majandussüsteem rõhub kõige enam pensioni-eelikuid, siis ei ole nomaadide tervis tihti kõige parem. "Nomaadimaa" autor kirjeldab, kuidas paljud töörändurid elavad perioode valuvaigistite peal ja kannatavad pärast veel pikalt erinevate tööga seotud vigastuste käes.

Amazoni laos töötamine olevat üks kurnavamaid töid töörändurite CV-s, seal võidi ühe vahetusega kõndida kuni 26 kilomeetrit külmal betoonpõrandal, tohutult kükitada ja sirutada ning oma randmeid "piiksutajatega" tuksi keerata. Lisaks olevat seal riiulid, mis annavad elektrilööke, robotid, mis elu lihtsamaks tegemise asemel keeravad veel ka närvid pekki... õnneks on Amazon selle kõige peale mõelnud ja seintel on tasuta valuvaigistite automaadid. Kas pole mitte tore ja hooliv. Hahha, ma loodan, et san said aru, et see oli iroonia...

Kliima - kui meie hädaldame siin, et külm on, siis Ameerika töörändurite peamine mure on kuumus. Eredam seik seoses kliimaga oli see, kus töörändur kirjeldab, et ühes Amazoni laos töötades ei lubanud ettevõte neil kaubaveo uksi tuulutamiseks lahti teha, vaid palkas meedikute brigaadi kuumarabandustega tegelema. Temperatuur seal laos tõusis üle 30℃. 

Ja külm on neil ikka ka. Autos sooja saamiseks Ameerika piirkondades, kus temperatuur langeb alla nulli, on peaaegu ainus võimalus automootori käiamine, sellega tekib aga probleem, et ei saa nii nähtamatult parkida nagu vaja on. Ja raha kulub. Mõned nomaadid on muidugi varustatud generaatorite ja erinevate pisikeste radiaatoritega, aga enamasti rännatakse lihtsalt edasi, kui kliima ebasobivaks muutub.

Tundub, et nomaadiks hakkamine võiks olla iga inimese vaba tahe ja isegi unistus (miks mitte uus American dream), meil Eestis see vist nii ongi. Mina olen küll end tabanud unistamas elust rännates mööda maid ja olles lihtsalt vaba. Jah, siin tekib küsimus raha osas. Tahaksin uskuda, et rahaga on sedasi, et kui oled sellele avatud, siis see kuidagi tuleb ja küll hakkama saab. Ja eks ka lihtsat tööd ei tohi karta ja oskama peab vähesega leppida. Aga samas näitab elu ka, et teinekord on väljaminekud lihtsalt korduvalt suuremad, kui sissetulekud, sest koguaeg läheb midagi katki või kaob või vajab väljavehetamist. 

Mõtlen, kui lahe oleks elada nii, et suved veedaks Eestis ja kevade saabudes paneks auto käima ja perega Hispaania poole ajama, ehk teeks põike ka Ungarisse (sest igatsen natuke) ja külastaks siis kõik need sinna allapoole jäävad riigid ka ära. Okok, hakkasin unistama jälle... 

Tagasi raamatu juurde. 

Selle raamatu läbivaks tegelaseks on kuuekümnendates Linda May, ta on pidanud erinevaid ameteid alates ehitajast kuni ettekandjani kasiinos, ta on endine alkohoolik, kes on 24 aastat kaine olnud. Ta on lahtise pea ja töökate kätega naine, kellel on unistus osta maatükk ja ehitada endale maalaev. Ta tahab jätta endast midagi maha, Linda unistab endiselt ja liigutab end oma unistuste täitumise suunas. Palun universum, et ma oleksin samas vanuses ka nii teotahteline ja hakkaja!

Elu viskab Linda May niigi raske elu teele veel ja veel takistusi, olgu selleks halvad ilmaolud, tööõnnetused või ettenägematud väljaminekud, aga ta saab hakkama. Raamatu lõpuks jõuab ta oma unistusega juba üsna kaugele, aga ma ei taha siin kõike sulle ette tuututada, pead ise lugema. Kui ma teda hetkel guugeldan, siis ta enam maalaevast ei unista, vaid on ehitamas hoopis mingit erilist kasvuhoonet. Kasvuhoone oli muide ka osa tema unistusest, aga natuke teises võtmes.

Ma olen ka ise selle peale mõelnud, et unistuste muutmine ja muutumine on nii eluterve. Me ise muutume ju koguaeg, siis peavad ka unistused muutuma, sest muidu tunnemegi ühel hetkel, et ei tea enam, kelle unistused need on mille poole terve elu palehigis püüdleme. 

Ausalt, ma tunnen, et pärast selle raamatu lugemist on minu sees veel tugevam tunne, et ma tahan Ameerikasse minna ja reisida just mööda maanteid. Olen sellest kunagi päriselt unistanud (nüüd vähem), noh nagu ka Siberi raudteest ja Santiago jalgsimatkast, AGA jah, ma tunnen, et ma tahan maailma näha ja seda mitte ainult läbi turisti silmade. 

Soovitan sul seda raamatut lugeda, kui sulle meeldivad eriliste inimeste imetabased lood, "Nomaadimaa" on raamat, mis aitab meil end nomaadina tunda. Loe seda raamatut, kui oled mõelnud ränduriks hakata, sest see pakatab linkidest ja nõuannetest, Facebooki gruppidest ja soovitustest. Need kõik on Ameerikas reisimise-parkimise-ellujäämise näitel, aga kui palju erinev see Euroopas siis olla saab?! Haha, ma tegelikult ei tea, aga osa nõu ikka tundub pigem selline universaalne, näiteks üks töötuba, mida nomaadid korraldasid kandis umbes sellist nime: "Kuidas illegaalselt parkida ja politseile valetada". 

Ma soovitan sul seda raamatut lugeda ka siis, kui sa arvad, et ei suuda elada ilma ostmata, ilma tarbimata, ilma pidevalt internetis shoppamata. See raamat annab nii selge pildi sellest, kuidas inimesed töötavad kohutavates tingimustes selle rämpsu ladustamise ja komplekteerimise pärast (ma ei taha nende tootmisüksuste peale isegi mõelda) mida meie kasutame ainult ühe-kaks korda ja viskame siis minema.

 Mu aju plahvatab kõige selle peale mõeldes. 

Ole musi ja loe raamatuid! ✧・ﾟ

"Keegi küsis, miks ma tahan ehitada maalaeva. Selleks, et olla sõltumatu, lõpetada see pidev võistlemine teistega, toetada kohalikke ärisid, osta ainult kodumaiseid kaupu. Lõpetada asjade ostmine, et avaldada muljet inimestele, kes mulle isegi ei meeldi. Töötan praegusel hetkel suure netipoe laos. Kogu see träni minu ümber on toodetud riikides, kus lapstööjõud on seaduslik, kus inimesed töötavad järjest 14-16 tundi päevas, ilma söögi- ja tualetipausideta. Mind ümbritseb 93 000-ruutmeetrine hoone täis kraami, millest suurem osa ei pea vastu isegi kuu lõpuni. See kõik lõpetab kusagil prügilas. Sellel firmal on sadu ladusid. Meie majanduse aluseks on orjad, keda peame Hiinas, Indias, Mehhikos ja teistes kolmanda maailma riikides, kus tööjõud on odav ja me ei pea neid nägema, kuid võime nautida nende töö vilju. Suurkorporatsioon nimega Ameerika Ühendriigid on ilmselt suurim orjapidaja kogu maailmas."

"Kõlab radikaalselt, ma tean, aga just sellised mõtted tulevad mulle tööl pähe. Selles laos pole ainsatki väärtuslikku eset. See orjastab ostjaid, kes kasutavad kogu selle rämpsu ostmiseks krediitkaarte. See hoiab neid töökohtadel, mida nad vihkavad, kuid vajavad tööd oma võlgade maksmiseks. Siin tuleb tõepoolest masnedus peale."

-Linda May

♡