Minu 2024 aasta kokkuvõte

2024 sa olid tore. Isegi hea, ma julgen öelda.

Ma lugesin läbi 42 raamatut (kokku 14 147 lehekülge), olin endiselt #remark raamatuklubi üks neljast liikmest. Kolm raamatut jätsin pooleli... rõõmuga. 

Ma käisin Saksamaal, Iirimaal, Hispaanias, Portugalis ja Soomes. Ainult Saksamaal polnud ma varem käinud. Ma ostsin uueks aastaks uusi pileteid - jälle Hispaaniasse ja Iirimaale. Ja Itaaliasse. Ma ei ole kunagi Itaalias käinud.

Ma matkasin ja tegin trenni, käisin terve aasta akrobaatikas. Mu pea peal seis sai väga heaks ja kätelseisust jäi ainult natukene puudu... Me võistlesime Miaga, kes rohkem treenerilt kiita sai. Mia. 

Olin oma elu parimas vormis. Natukeseks... siis olin jälle heas vormis edasi. Ma sain palju tugevamaks!

Ma jooksin palju, aga ma ei jooksnud poolmaratoni. Jooksin teist aastat munamäelt mereni, Ugala teatri koosseisus - mõtlesin, et nii lahe, et nii paganama veider viis kuuluda teatrisse. Joostes. Ja siis ma ei saanud enam joosta... aga siis ma sain jälle joosta. Hästi natukene korraga... 

Ujusin rohkem kui kunagi varem. Ma ujusin paljalt ja ookeanis, meres ja rabajärves ja basseinis, ujusin sügiseni ja detsembris ka korra veel. Aga ega mulle eriti ei meeldi ujuda. Ja tegelt ma ei oska ka.

Hakkasin massaažis käima, ka see pole mulle kunagi meeldinud. Aga see meeldib mulle. Väga.

Ma proovisin hoida oma vaimset tervist, aga see libises ikkagi käest... ja siis oli parem kui kunagi varem ja siis jälle väga tuksis... ja siis jälle hea. Parem kui kunagi varem.

Ma viisin ellu oma hästi suure unistuse - rändasin sõpradega jala Portost Santiago de Compostelasse. Ma armastasin igat sammu, isegi neid samme, mida ma vihkasin. Ma lähen sinna veel!

Käisin kirikutes, rohkem kui kunagi enne... Hispaanias ja Portugalis. Ja Eestis ka. Ma süütasin küünlaid ja ma palvetasin. Mõtlesin mõtteid ja otsisin midagi. Ma ei leidnud seda.

Aga ma leidsin killukesi iseendast. Eriti neist kohtadest mis, mulle ei meeldinud, ja neist sammudest, mida ma vihkasin, ja neist küünaldest, mille ma mitte uskudes süütasin ja palvetest, mille ma mitte uskudes sosistasin...

Ma sõin päris palju saiakesi ja šokolaadi. Aga veel rohkem sõin ma hapukapsast ja rukkipala, kreeka jogurtit ja datleid.

Ja ma jõin niiiiii palju kohvi ja mulle hakkas see halvasti mõjuma...

Siis tegin ma hoopis teed. Tegin ka vihtasid, ostunimekirju ja ahju tuld. 

Ma tegin süüa ja pai ja oma sõnadega haiget...

Ma hakkasin meie maamajas olemist armastama, aga mitte üksi. Ikka koeraga. Ja Silveri ja Miaga. Ja oma õe ja tema perega.

Minu kaheksas abieluaasta täitus. See abieluaasta oli täis armastust, õppimist- kuulamise õppimist ja ka rääkimise õppimist. Ja mõistmise õppimist. See aasta oli täis aja andmist ja võtmist, leidmist ja kaotamist... Ja kõige tähtsamat - täielikku usaldamist. 

Vist esimest korda elus hakkasin ma ka iseendaga päris aus olema. 

Ja ausalt, mulle ei meeldi päris üksi olla. Mulle ei meeldi ka liiga pikad teatrietendused ja kontserdid ei meeldi mulle üldse. Mulle ei meeldi võõraste inimeste kõned ja tegelikult üldse, et mu telefon heliseb... Mulle ei meeldi eneseabiraamatud (kuigi vist vajaksin neid :D) ja mulle ei meeldi liiga vara ärkamine. Mulle ei meeldi pimedus ja mulle ei meeldi, et mu vend läks Eestist ära... 

Ma tahtsin magada kella 7.20-ni või muumitroll olla.

Ma magasin kodus ja hotellis ja maal kriuksuvas voodis ja lakas ja telgis ja püstkojas ja rippkiiges ja lageda taeva all. Ma magasin palju ja ma tahtsin veel rohkem magada.

Aga mu laps läks kooli, talle meeldib seal. Aga ka talle ei meeldinud vara ärgata. Ta oleks ka hea muumitroll. 

Ma vaatasin ette, Kätekat ja kuud, silma ja tulevikku. Ma nägin esimest korda elus virmalisi. 

Ja sära silmis, ja märkasin armastust neis samades silmades. 

Ja kõigis teistes ka. 

Ma läksin jooga õpetajaks õppima, sest mulle meeldib õppida. Ja jooga. Õpetada mulle ei meeldi, aga ma ei muretse. 

Õppisin uuesti riideid parandama ja nõeluma ja oma südame nende sisse panema. Ma olen endiselt Fashion Revolution Eesti liige.

Õppisin Hispaania keelt ja jälle alkoholi nautima. Aga ühe korra olin purjus ka... :D 

Ma õppisin vähem rääkima... kuigi see alati ei õnnestunud.. ma proovin edasi!

Ma hakkasin uuesti pildistama ja tundma, et äkki ma ikkagi olen fotograaf. 

Ostsin suurema osa oma riideid kasutatuna, ma ostsin palju Eesti disaini. Ma ostsin liiga palju.

Ma käisin kaks korda veredoonoriks (mine ka!). Ühes pulmas ja ühel matusel käisin ma ka. 

Ma ei värvinud kordagi juukseid, aga lasin endale tuka lõigata (juuksuril) ja under cuti (oma õel). Ja kaks uut tätoveeringut teha (Marial). Ja ühe kõrvaaugu uuesti teha (AlternaDiivas), selle, mis eelmisel aastal kinni kasvas.

Olin esimest korda elus koroonas (jep, aastal 2024) ja sain ATH diagnoosi ja lõpetasin antidepressantide võtmise. ATH rohtusid võtma ma ei hakanud. Aga mul on need olemas. Igaks juhuks.

Ma usaldasin elu ja inimesi, ja armastasin neid ka. Elu ja inimesi. Ja iseennast.

Tere puhas leht. 2025.

M. ♡