29.9 kilomeetrit ja punased bussid

Eneliga jalutame juba sellest ajast kui veel rase olin, temal oli siis juba paari kuune tütar Aileene käes.
Nüüd on Aileene 10 kuune ja nad tulid meile neljaks päevaks külla. Ja mis me ikka muud tegime kui jalutasime. Kokku läbisime (mu telefoni andmetel) 29.9 kilomeetrit. Küll linna, küll poodi, küll üle silla ja tagasi.

Juba ammu otsustasin, et lähen Miaga Enelile ja Aileenele vastu. Teele asudes tundus korraks veidi hull kuue kuuse beebiga 30 kilomeetrit (1h 7 min. + üks ümberistumine) ühistranspordis läbida. Aga siiski mõtlesin, et f*it, ma lähen, saan ju alati bussist maha minna ja taksoga edasi sõita. Õnneks on mu laps hästi kasvatatud ja kui välja arvata väike jorin istus Mia rahulikult mul süles ja suhtles kõigi ümberringi istuvate inimestega. Ka tagasi koju otsustasime sõita bussiga.

Oma kallite külaliste- Eneli ja Aileenega kui Phad Taist sööki toomas käisime

Kui olime toas tassi kohvi joonud läksime jalutama, näitasin Enelile oma peamist  ringi. See teeb lähedalolevate majade ümber umbes kolme kilomeetrise tiiru. Nii kaugele me kahjuks sel korral ei jõudnud.
Minu väike Mia ei tahtnud kuidagi magama jääda, ma arvasin ja arvan siiani, et see oli sellest, et võtsin hiljuti kasutusele kandelina ja see oli talle liiga võõras ning segas uinumist. Lina sidumine ja beebi sinna panemine nõuab harjutamist- kord jääb liiga tihedalt, siis jälle liiga lõdvalt või ei hoia korralikult beebi jalgu või ajab mul selja valutama.
Niisiis jalutasime ja kes ei maga on Mia. Kuni ühel hetkel jäin seisma, et tal nokamüts ära võtta, et paremini näha, kas tal on silmad juba kinni. Muidu pärisin koguaeg Enelilt, et kuule, vaata kas nüüd magab. No eiii maga.
Hetkel kui ma selle mütsi ära võtsin vajus Mia sõna otseses mõttes nokki. Sekundiga magama. Ma nii ehmatasin, arvasin, et ta minestas või midagi veel hullemat. Teate ju küll kuidas aju hakkab üle genereerima kohe kui vähegi võimalus on. Eneli rahustas mind, et vaata mopsib lutti ja kuulasime, hingas ilusti rahulikult. No muidugi mu ema süda ei andnud rahu ja jalutasime kiiresti koju tagasi. Miaga oli ja on kõik hästi aga nokamütsi olime ära kaotanud.

Széchenyi kettsild läbi vihmase turismibussi akna

Palju kilomeetreid läbisime ka Hop On, Hop Off bussidega. Turismibussi  teenusepakkujaid siin päris palju, meie sõitsime Official Giraffe Hop On - Hop Off 'ga.
Ma pole varem sedalaadi bussidega sõitnud, sest olen pidanud neid üüratult kalliks ja mõtetuks. Turistilõks nagu ma suure eelarvamusega mõtlesin. Vahest ongi turistilõksud aga palju lihtsam on olla selles lõksus kui hakata ise tervet linna ühistranspordiga või jalgsi läbi investigeerima. Bussilt näeb/kuuleb ära mis veel avastamist/vaatamist väärt võiks olla.

Niisiis oma piletiga võisime bussidega (kõigi liinidega) sõita 24 tunni jooksul alates nende ostmisest. Pileti hind oli €24, küll brošüüris oli kirjas, et €21/inimene aga me ei hakanud selle väikese väljapressitud tipi pärast oma päid vaevama.

Esimesel bussisõidul tegime kahekorruselise bussi teisel korrusel kesklinnale ringi peale.
Teisel päeval oli meil plaan võtta ette punane liin aga kuna vihma hakkas sadama ja sinise liini buss
oli just peatusesse jõudnud siis otsustasime selle kasuks.
See buss oli õnneks täiesti tühi, saime segamatult lapsed ära sööta ja nagu bossid isiklikus bussis ümbrust nautida. Mia ja Aileene magasid mõnusalt rappuvad sõidukis nagu beebid.

BUSS BUSS BUSS BUSS - ma pole vist eales kasutanud sõna buss nii palju nagu selles postituses.

Punase bussi teisel korrusel

Väike Mia ja Suur Mari 

Neli päeva möödusid heas seltskonnas kiiresti ja täna oleme Miaga juba jälle kahekesi kodus.
Õnneks ei lase järgmised külalised end kaua oodata. ♡