Pakime-kolime-varsti läheme
Oh. Ja juba ei ole juba vist nädala siia midagi kirja saanud, olen alustanud kolme postitust aga jube heietamiseks kisub. Mhmh, see post ka.
Ja tegelikult on meil päris kiire elutempo hetkel. Näitame huvilistele oma korterit, pakime, kasvatame hambaid ja võõrutame tissist samaaegselt (see väga ei edene). Aeg-ajalt istume autosse ja viime asju Haiba. No ikka sööme, joome ja teeme musi ka. Ja sõpradega proovime kokku saada, et ikka kõik ära näeksime enne kui minek on. Okei, mis see kiire siis tähendab. Ei ole ju tegelikult nii kiire-kiire, et ei jõuaks pissil käia või Facebookis kirjadele vastata. Aga iga tegevuse juures on ajud juba järgmise juures. Pea on paksult mõtteid täis, isegi uinuda on õhtul raske. Tean, et see ei ole üldse hea ja super oleks teha nimekiri asjadest mis on vaja ära teha. Ja siis juba nad lihtsalt ära teha. Nimekiri meil ka on tegelikult ja paljudel asjadel juba kriips ka peal aga ikkagi tekib pidevalt veel tegemist vajavaid asju juurde ja müra on kuidagi liiga palju ja kõik asjad hajuvad ja kuhjuvad ja lükkuvad. Aga see kõik vist loomulik enne nii suurt elumuutust.
Aga tõesti, lõpuks saime ju ka korteri pildid tehtud ja kuulutuse ülesse. No ja juba täna on käinud neljad inimesed vaatamas, nad kõik tahaksid sisse kolida. See on nii raske, et me peame ühed ainult välja valima. Nagu ma Silverile ütlesin, et ma annaks neile kõigile selle korteri. No ja ikka veel tekib huvilisi juurde. Ma korra juba mõtlesin, et punkt. No, et rohkem juurde ei võta, niigi raske on juba otsust teha. Aga vaatame homme veel, kuulutus ju vaid päeva üleval olnud.
Ja reisiärevus. Oh ma juba vaikselt hakkan aru saama, et me kolime Eestist ära. Noh, mitte, et see ei oleks meie teadlik otsus aga kogu aeg oli selline tunne, et aega on sinna ja, et minek on väga kaugel. Noh ja nüüd juba on november ja Budapest ei ole enam kaugel.
Ok, saigi nüüd veidi heietatud ja lähen kohe magama. Homme jälle päev ja Eneli sünnipäev ja Silver sõidab mõneks ajaks ära.
Boa noite!
Ja tegelikult on meil päris kiire elutempo hetkel. Näitame huvilistele oma korterit, pakime, kasvatame hambaid ja võõrutame tissist samaaegselt (see väga ei edene). Aeg-ajalt istume autosse ja viime asju Haiba. No ikka sööme, joome ja teeme musi ka. Ja sõpradega proovime kokku saada, et ikka kõik ära näeksime enne kui minek on. Okei, mis see kiire siis tähendab. Ei ole ju tegelikult nii kiire-kiire, et ei jõuaks pissil käia või Facebookis kirjadele vastata. Aga iga tegevuse juures on ajud juba järgmise juures. Pea on paksult mõtteid täis, isegi uinuda on õhtul raske. Tean, et see ei ole üldse hea ja super oleks teha nimekiri asjadest mis on vaja ära teha. Ja siis juba nad lihtsalt ära teha. Nimekiri meil ka on tegelikult ja paljudel asjadel juba kriips ka peal aga ikkagi tekib pidevalt veel tegemist vajavaid asju juurde ja müra on kuidagi liiga palju ja kõik asjad hajuvad ja kuhjuvad ja lükkuvad. Aga see kõik vist loomulik enne nii suurt elumuutust.
Aga tõesti, lõpuks saime ju ka korteri pildid tehtud ja kuulutuse ülesse. No ja juba täna on käinud neljad inimesed vaatamas, nad kõik tahaksid sisse kolida. See on nii raske, et me peame ühed ainult välja valima. Nagu ma Silverile ütlesin, et ma annaks neile kõigile selle korteri. No ja ikka veel tekib huvilisi juurde. Ma korra juba mõtlesin, et punkt. No, et rohkem juurde ei võta, niigi raske on juba otsust teha. Aga vaatame homme veel, kuulutus ju vaid päeva üleval olnud.
Ja reisiärevus. Oh ma juba vaikselt hakkan aru saama, et me kolime Eestist ära. Noh, mitte, et see ei oleks meie teadlik otsus aga kogu aeg oli selline tunne, et aega on sinna ja, et minek on väga kaugel. Noh ja nüüd juba on november ja Budapest ei ole enam kaugel.
Ok, saigi nüüd veidi heietatud ja lähen kohe magama. Homme jälle päev ja Eneli sünnipäev ja Silver sõidab mõneks ajaks ära.
Boa noite!
♡
Comments
Post a Comment