Ma jälle heietan ehk kuidas meil läheb

Tänaseks oleme Budapestis olnud pea kaks nädalat. Kõik on tore aga sisse veel küll siinsesse ellu elanud ei ole. Poes hindade arvestamine on minu jaoks endiselt täielik müstika. Ühe euro väärtus on 323,5 Forinti. No on ju väga keeruline matemaatika. Jätsin endale nii meelde, et umbes 1500 kohalikku on viiekas. Muidu on täiesti võimatu orienteeruda. Samuti aega arvestan endiselt Eesti aega ümber ehkki vahe on ainult üks tund. Vaatan, et mis kell on ja siis peas mõtlen, et aaa Eestis on kell juba nii ja nii palju. 

Aga tore on see, et oleme endale uue korteri juba leidnud. Me ei osanud isegi unes ette näha, et sellega nii lihtsalt ühele poole saame. Ma proovisin igal õhtul end kokku võtta ja hakata erinevaid kinnisvara portaale läbi tuulama. Selleni ma ei jõudnudki, enne kirjutas mulle üks Eesti emme, kellega samal päeval olin Facebookis tuttavaks saanud. Ta kirjutas mulle, et ta luges mu blogi ja nägi, et me otsime korterit ning nemad hakkavad just üürilisi otsima oma korterisse. Selgus, et korterisse mis vastab täpselt kõigile meie soovidele. Hind on sobiv, asukoht on sobiv ja suurus on sobiv. Lisaks on korter ilus. Väga romantilises vanas majas, suure kivist koridoriga, ühe magamistoa ja vanniga. Jaanuari keskel kolime sisse.

Ükspäev küsis sõbranna Aiki mu käest, et kas me käime igasugustes toredates kohtades ka. Pidin talle kahjuks vastama, et ei käi. Ma olen siiani jõudnud ühe korra Mammuti nimelisse kaubanduskeskusesse, ühe korra Pastrami kohvikusse ja mõned korrad toidupoodi. Ja vähemalt kord päevas mänguväljakule. Mänguväljak ongi peamine koht kus me Miaga käime. Silver käib tööl ja meie käime mängukal. Käime kindlasti enne lõunaund ja mõnikord ka peale lõunaund. Olen isegi ühe Budapesti emmega seal juttu ajanud. Tema tütar Ester on paar kuud Miast vanem ja ta ise rääkis väga hästi inglise keelt. Enamasti kohalikud eriti inglise keelt ei räägi, või ei taha rääkida, ma ei tea. Mial keele probleemi õnneks ei ole, aga tundub, et ka temal on sisseelamisraskused. Ta on kuidagi hästi häbelik. Üldse ei astu lastele kohe juurde, nagu Eestis tegi. Vaatab eemalt ja läheb järele aga hoiab alati teatud distantsi.

Söögitegemine on siin ka kuidagi raskendatud. Ostan nagu samad sarnased asjad, sest päris samu siin reeglina ei ole ja tassin koju. Hakkan süüa tegema, täpselt nagu Eestis. Aga no ei tule söök selline nagu Eestis. Tuleb kehvem. Isegi omlett tuleb teistsugune, sest munad on teistsugused. Isegi ploomid on teise maitsega. Hurmaa oli sama. Ja mandariinid ka õnneks. 

Ja kui söögile juba jutt läks, siis ma igatsen täiega blenderi, rohelise karripasta ja normaalse sepiku järele. Siin need sepikud, mida ma proovinud olen, on hästi kuivad. Pehmikut tahaks. Noh, ehk tahab loodus mulle öelda, et on lihtsalt aeg see võikude mugimine maha jätta. Rohelist karripastat nagu eestis on, see väike purgike, ma siin veel leida ei ole suutnud. Aga tead mis mu uus lemmik on? Philadelphia toorjuust mädarõikaga. No täiega hea on. Ja no kui sepik ka veel hea oleks oleks kohe eriti hea. 

Muidu on elu on nagu Eestiski ehk täpselt selline milliseks me selle ise elame. Jah, oleme sõpradest kaugel ja pere ei ole käeulatuses aga õnneks on meil nutiseadmed ja internet ja lennukid ja võimalus alati üksteist näha või kuulda kui tahtmine peaks tulema. 

♡