Mähkmevaba Mia
Samal ajal kui mina niisama trenni teha vihun teeme Miaga pissipotitrenni ka. Hetkel tegelikult naudime juba suuresosas selle vilju.
Väike Mia on tänaseks peaaegu mähkmevaba. Peaaegu. Just, sest kodust välja, mänguväljakule või linna asju ajama ma teda veel ilma mähkmeta võtta ei julge. Kodus ei ole ta juba pea kaks nädalat mähet kandnud. Ei. Valetan. Ööund magab ta ikka ka mähkmega aga see jääb reeglina kuivaks.
Kõik algas kunagi sellest, et mulle jäi kuskilt kõrvu, et kohe kui laps istuma hakkab on vaja teda potile harjutama hakata. Tundus väga lamp aga kuna mul aega oli otsustasin proovida. Käisime spetsiaalselt beebipoes potti ostmas ja hakkasime seda kohe üsna agaralt kasutama. Mia oli siis kohe-kohe kuue kuuseks saamas.
Esialgu panin ta lihtsalt korraks potile istuma, reeglina pissi potti ei tulnud. Mõnikord vedas. Kiirematel aegadel unustasin ma ta mitu päeva järjest potile istuma panna. Ainult hommikul peale ärkamist ja õhtul enne magama minekut oli meeles. Aga nagu selgus oli juba ka sellest suur abi, sest paar kuud peale harjutama hakkamist olid need kaks pissi alati potis.
Ja nii oli seni kuni ma tundsin, et oleks vaja teda jälle sammuke edasi aidata. Ehk umbes siis kui ta oli aastaseks saanud hakkasin ma rohkem õigeid aegu arvestama ning tema pissihädasid nö. kaardistama. Kõik oli küll hästi kaootiline aga viiest pissist kolm ja KÕIK kakad saime juba potti. Kakahäda tuvastamisega on meil Miaga väga kummaline telepaatia, nimelt ma lihtsalt saan aru kui tal kakahäda on. Mama's magic vist.
Ja ühel päeval hakkas ta mulle ise märku ka andma kui oli aeg number kahele minna. Näitas näpuga allapoole ja tegi jalgadega hästi kiireid tammuvaid liigutusi. Pissihädast teadaandmist tuli mul tunduvalt kauem oodata ning esimesed korrad segasin ma ise sõna pissi ära sõnaga issi. Rõõmustasin veel, et laps ütleb issi ja siis kolm sekundit hiljem olid tal püksid märjad. Õnneks sain ma kahe korraga aru, et Mia hakkab ennem ütlema pissi kui issi.
Esimesed alukad ostsin ma talle natukene enne jõule. Olin kuulnud, et kui potirenn ei taha mingist punktist enam edasi liikuda siis on hea lapsele lihtsalt alukad jalga panna ja lasta tal need paar korda täis teha. Mõtlesin, et võiks ju proovida. Koju jõudes paningi Miale püksikesed jalga ja jäin sõna otses mõttes ta pissihäda ootama. No ega ma talle asu eriti esimesel paaril päeval ei andnud. Mu närv ei pidanud ju vastu, koguaeg küsisin, et ega häda ei ole. Ma tean, et ajasin teda pigem segadusse kui olin abiks selle pideva pärimise ja pissijutuga.
Siis tuli vahele reis Eestisse ja jõulud ja peod ja potitamine jäi nädalaks tahaplaanile. Kui Budapesti tagasi tulime panin talle kohe jälle aluspüksid jalga ja otsustasin järjepidev olla. Mia sai umbes nädalaga aru, et jube kehv on ikka ennast täis pissida küll ning ta hakkas mulle kenasti teada andma kui aeg on pissimiseks õige. Aga üks väike aga on ikka ka. Üle ühe korra peame ikkagi püksid ka ära vahetama, sest tema märguande ja pissimise vaheline viide on umbes 5 sekundit. Potile jõuame küll aga tilk on ikka enne püksis.
Aga mis teha eks, masin peseb pesu ja kõige tähtsam on ju see, et laps saab ise aru, et tal on häda ja vajadus potile minna.
Ma olen siiralt rõõmus, et mu aasta ja nelja kuune Mia enam mähkudega ringi ei sahista. Vähemalt kodus mitte.
Väike Mia on tänaseks peaaegu mähkmevaba. Peaaegu. Just, sest kodust välja, mänguväljakule või linna asju ajama ma teda veel ilma mähkmeta võtta ei julge. Kodus ei ole ta juba pea kaks nädalat mähet kandnud. Ei. Valetan. Ööund magab ta ikka ka mähkmega aga see jääb reeglina kuivaks.
Kõik algas kunagi sellest, et mulle jäi kuskilt kõrvu, et kohe kui laps istuma hakkab on vaja teda potile harjutama hakata. Tundus väga lamp aga kuna mul aega oli otsustasin proovida. Käisime spetsiaalselt beebipoes potti ostmas ja hakkasime seda kohe üsna agaralt kasutama. Mia oli siis kohe-kohe kuue kuuseks saamas.
Esialgu panin ta lihtsalt korraks potile istuma, reeglina pissi potti ei tulnud. Mõnikord vedas. Kiirematel aegadel unustasin ma ta mitu päeva järjest potile istuma panna. Ainult hommikul peale ärkamist ja õhtul enne magama minekut oli meeles. Aga nagu selgus oli juba ka sellest suur abi, sest paar kuud peale harjutama hakkamist olid need kaks pissi alati potis.
Ja nii oli seni kuni ma tundsin, et oleks vaja teda jälle sammuke edasi aidata. Ehk umbes siis kui ta oli aastaseks saanud hakkasin ma rohkem õigeid aegu arvestama ning tema pissihädasid nö. kaardistama. Kõik oli küll hästi kaootiline aga viiest pissist kolm ja KÕIK kakad saime juba potti. Kakahäda tuvastamisega on meil Miaga väga kummaline telepaatia, nimelt ma lihtsalt saan aru kui tal kakahäda on. Mama's magic vist.
Ja ühel päeval hakkas ta mulle ise märku ka andma kui oli aeg number kahele minna. Näitas näpuga allapoole ja tegi jalgadega hästi kiireid tammuvaid liigutusi. Pissihädast teadaandmist tuli mul tunduvalt kauem oodata ning esimesed korrad segasin ma ise sõna pissi ära sõnaga issi. Rõõmustasin veel, et laps ütleb issi ja siis kolm sekundit hiljem olid tal püksid märjad. Õnneks sain ma kahe korraga aru, et Mia hakkab ennem ütlema pissi kui issi.
Esimesed alukad ostsin ma talle natukene enne jõule. Olin kuulnud, et kui potirenn ei taha mingist punktist enam edasi liikuda siis on hea lapsele lihtsalt alukad jalga panna ja lasta tal need paar korda täis teha. Mõtlesin, et võiks ju proovida. Koju jõudes paningi Miale püksikesed jalga ja jäin sõna otses mõttes ta pissihäda ootama. No ega ma talle asu eriti esimesel paaril päeval ei andnud. Mu närv ei pidanud ju vastu, koguaeg küsisin, et ega häda ei ole. Ma tean, et ajasin teda pigem segadusse kui olin abiks selle pideva pärimise ja pissijutuga.
Siis tuli vahele reis Eestisse ja jõulud ja peod ja potitamine jäi nädalaks tahaplaanile. Kui Budapesti tagasi tulime panin talle kohe jälle aluspüksid jalga ja otsustasin järjepidev olla. Mia sai umbes nädalaga aru, et jube kehv on ikka ennast täis pissida küll ning ta hakkas mulle kenasti teada andma kui aeg on pissimiseks õige. Aga üks väike aga on ikka ka. Üle ühe korra peame ikkagi püksid ka ära vahetama, sest tema märguande ja pissimise vaheline viide on umbes 5 sekundit. Potile jõuame küll aga tilk on ikka enne püksis.
Aga mis teha eks, masin peseb pesu ja kõige tähtsam on ju see, et laps saab ise aru, et tal on häda ja vajadus potile minna.
Ma olen siiralt rõõmus, et mu aasta ja nelja kuune Mia enam mähkudega ringi ei sahista. Vähemalt kodus mitte.
 |
| Selline olen ma päriselt :D |
♡
Comments
Post a Comment