Lõbusõit Budapesti taksoga ehk lollusemaks €25.39
Laupäeval pidime Miaga Lotte kooli minema. Silver tahtis sel korral koju puhkama jääda ja otsustasime, et lähen ja tulen taksoga. Lotte kool toimus meist üle jõe, Buda poolel, Mammuti kaubanduskeskuse lähedal. Ma olen seal Mammuti keskuses kümneid kordi käinud. Tean kus see on ja millises rajoonis see on.
Enne minekut palusin Silveril veel kiiresti poes käia ja kolm pakki küpsiseid tuua. Ühed magusad, teised soolased ja kolmandad tervislikud, et oleks igaühele midagi. Küpsised kotis, kleidid selga ja sukad jalga sikutatud tellisin ma meile takso. Ojee, tore on siin elada, takso ooteaeg on ainult kaks minutit. Siuh-viuh panin lähteaadressi sisse, toppisime joped selga ja läinud me olimegi.
Taksos hakkas Mia kohe mu käest küsima, et mis see on ja mis see on, näidates auto lage, ja lõhnakuuske ja istmeid. Ta oli veidi viril ja ei tahtnud paigal istuda ehk ma olin keskendunud ainult temale, et kõik need 17 minutit võimalikult valutult mööda saaksid. Ma ei märganud kuidas me meie kodu juurest minema sõitsime, kuhu poole me sõitsime. Kas me üle jõe ikka sõitsime?
Kui olime juba kuskil 10 minutit sõitnud tekkis mul ümberringi vaadates kahtlus, et vist ei ole asi päris õige. Aga vaatasin autosse istudes, et juhi telefonil lõi ette reisi pikkuseks 17 minutit. Täpselt sama mis siis kui ma ise kodus Google mapsis teekonda vaatasin. Rahustasin end maha ja mõtlesin, et ju siis läheb läbi sellisest veits kahtlasest kandist. Pole midagi, ja ega ma ju täpselt ei teadnud kus see maja on kuhu läheme ja ise ju lubasin olla vähem kriitiline ja eelarvamusega kõige suhtes. Ka linnajagude, rajoonide ja nõukaaegsete ehitiste suhtes. Aga miks ma küll oma telefoni taskust välja ei võtnud ja sihtkohta Taxify äpis üle ei vaadanud? Ma ausalt ei tea miks ma nii loll olin.
Lõpuks kui "kohale" jõudsime sain ma aru, et päris ok see asi ikka ei ole. Olime ühe üsna räämas eramaja juures. Mingi mees kastis mullast platsi ja ei teinud meie aia taga seismisest väljagi. Siis hüppasid kaks koera vastu aeda ja hakkasid kohutaval kombel haukuma. Mia hakkas mul kaenlas kohutaval kombel nutma. Mina olin juba valinud tuttava telefoninumbri kelle juures Lottekas toimuma pidi. Ma ei kuulnud selle üürgamise ja haukumise keskel suurt midagi, küll kuulsin lauset: "Ei, meil küll aias koeri ei ole.". Ok, tõenäoliselt pole neil aeda ka, sest nad elavad korteris.
Jõudsin juba mõelda, et huvitav mis ma nüüd siis peale hakkan kui märkasin, et meie takso oli vaid 10 meetrit edasi sõitnud ning nüüd piilus taksojuht ukse vahelt välja ja hüüdis mind. Ta sai vist ka aru, et me päris sinna minna ei plaaninud. Eriti see keskaealine vuntsidega mees inglise keelt ei rääkinud aga ütles mulle ikka calm, calm ja show me address. Kui ta aadressi vaatas hakkas ta väga hoogsalt pead vangutama ja ütles, et this is buda, viibates mu telefonile. Ja siis näitas näpuga alla maha, this is pest. But yes, same address.
Mul tõmbas klombi kurku. Tahtsin täiega nutma hakata. Aga ei hakanud. Taksojuht lisas veel lohutuseks, et see Tulbi tänav on pea igas rajoonis olemas ja Budapestis ongi hästi palju korduvaid aadresse ning ka kohalikud pidavat aeg-ajalt eksima. See lohutas mind natukene küll.
Hingasin rahulikult. Tänasin taksojuhti ja istusin autosse. Tulime tagasi koju.
Kokku oli takso arve €25.39.
Loo moraal on see, et kui teed midagi mis peaks su elu tunduvalt lihtsustama ei pruugi see alati just nii minna. Või, et loll on loll olla. See on ka hea moraal.
Miks ma pean nii fuckin' tuulepea olema?
Õhtusöögiks sõime muidugi küpsiseid. Ikka neid ebatervislikke.
Aga sellega mu maksustatud lollused üheks nädalavahetuseks ei piirdunud. Järgmisel päeval ostsin poest kookosrasva mida ei taibanud ma muidugi koju kaasa võtta, jätsin selle kogemata lindile. Kaotus ligikaudu €10.
Kahe päevaga perele €35 puhast kahjumit tuua on suht ränk.
Ütlesin Silverile, et me peame oma eelarvestajasse juurde lisama lünga "Mari lollusemaks". Ta ainult naeris ja ütles, et ikka juhtub. Millega ma sellise suhtumisega mehe olen ära teeninud ma ei tea. Aga selles võid kindel olla, et ma oskan seda hinnata ja olen talle väga-väga tänulik.
Ja luban, luban käsi südamel, et järgmisel korral kui takso tellin vaatan kaks korda üle kas lähtekoht on ikka õige ning kui tekib väikenegi kahtlus, siis võtan telefoni taskust välja ja kontrollin üle.
Ja kookosrasva võtan ka järgmisel korral poest kaasa. Ausaõna.
Enne minekut palusin Silveril veel kiiresti poes käia ja kolm pakki küpsiseid tuua. Ühed magusad, teised soolased ja kolmandad tervislikud, et oleks igaühele midagi. Küpsised kotis, kleidid selga ja sukad jalga sikutatud tellisin ma meile takso. Ojee, tore on siin elada, takso ooteaeg on ainult kaks minutit. Siuh-viuh panin lähteaadressi sisse, toppisime joped selga ja läinud me olimegi.
Taksos hakkas Mia kohe mu käest küsima, et mis see on ja mis see on, näidates auto lage, ja lõhnakuuske ja istmeid. Ta oli veidi viril ja ei tahtnud paigal istuda ehk ma olin keskendunud ainult temale, et kõik need 17 minutit võimalikult valutult mööda saaksid. Ma ei märganud kuidas me meie kodu juurest minema sõitsime, kuhu poole me sõitsime. Kas me üle jõe ikka sõitsime?
Kui olime juba kuskil 10 minutit sõitnud tekkis mul ümberringi vaadates kahtlus, et vist ei ole asi päris õige. Aga vaatasin autosse istudes, et juhi telefonil lõi ette reisi pikkuseks 17 minutit. Täpselt sama mis siis kui ma ise kodus Google mapsis teekonda vaatasin. Rahustasin end maha ja mõtlesin, et ju siis läheb läbi sellisest veits kahtlasest kandist. Pole midagi, ja ega ma ju täpselt ei teadnud kus see maja on kuhu läheme ja ise ju lubasin olla vähem kriitiline ja eelarvamusega kõige suhtes. Ka linnajagude, rajoonide ja nõukaaegsete ehitiste suhtes. Aga miks ma küll oma telefoni taskust välja ei võtnud ja sihtkohta Taxify äpis üle ei vaadanud? Ma ausalt ei tea miks ma nii loll olin.
Lõpuks kui "kohale" jõudsime sain ma aru, et päris ok see asi ikka ei ole. Olime ühe üsna räämas eramaja juures. Mingi mees kastis mullast platsi ja ei teinud meie aia taga seismisest väljagi. Siis hüppasid kaks koera vastu aeda ja hakkasid kohutaval kombel haukuma. Mia hakkas mul kaenlas kohutaval kombel nutma. Mina olin juba valinud tuttava telefoninumbri kelle juures Lottekas toimuma pidi. Ma ei kuulnud selle üürgamise ja haukumise keskel suurt midagi, küll kuulsin lauset: "Ei, meil küll aias koeri ei ole.". Ok, tõenäoliselt pole neil aeda ka, sest nad elavad korteris.
Jõudsin juba mõelda, et huvitav mis ma nüüd siis peale hakkan kui märkasin, et meie takso oli vaid 10 meetrit edasi sõitnud ning nüüd piilus taksojuht ukse vahelt välja ja hüüdis mind. Ta sai vist ka aru, et me päris sinna minna ei plaaninud. Eriti see keskaealine vuntsidega mees inglise keelt ei rääkinud aga ütles mulle ikka calm, calm ja show me address. Kui ta aadressi vaatas hakkas ta väga hoogsalt pead vangutama ja ütles, et this is buda, viibates mu telefonile. Ja siis näitas näpuga alla maha, this is pest. But yes, same address.
Mul tõmbas klombi kurku. Tahtsin täiega nutma hakata. Aga ei hakanud. Taksojuht lisas veel lohutuseks, et see Tulbi tänav on pea igas rajoonis olemas ja Budapestis ongi hästi palju korduvaid aadresse ning ka kohalikud pidavat aeg-ajalt eksima. See lohutas mind natukene küll.
Hingasin rahulikult. Tänasin taksojuhti ja istusin autosse. Tulime tagasi koju.
Kokku oli takso arve €25.39.
Loo moraal on see, et kui teed midagi mis peaks su elu tunduvalt lihtsustama ei pruugi see alati just nii minna. Või, et loll on loll olla. See on ka hea moraal.
Miks ma pean nii fuckin' tuulepea olema?
Õhtusöögiks sõime muidugi küpsiseid. Ikka neid ebatervislikke.
Aga sellega mu maksustatud lollused üheks nädalavahetuseks ei piirdunud. Järgmisel päeval ostsin poest kookosrasva mida ei taibanud ma muidugi koju kaasa võtta, jätsin selle kogemata lindile. Kaotus ligikaudu €10.
Kahe päevaga perele €35 puhast kahjumit tuua on suht ränk.
Ütlesin Silverile, et me peame oma eelarvestajasse juurde lisama lünga "Mari lollusemaks". Ta ainult naeris ja ütles, et ikka juhtub. Millega ma sellise suhtumisega mehe olen ära teeninud ma ei tea. Aga selles võid kindel olla, et ma oskan seda hinnata ja olen talle väga-väga tänulik.
Ja luban, luban käsi südamel, et järgmisel korral kui takso tellin vaatan kaks korda üle kas lähtekoht on ikka õige ning kui tekib väikenegi kahtlus, siis võtan telefoni taskust välja ja kontrollin üle.
Ja kookosrasva võtan ka järgmisel korral poest kaasa. Ausaõna.
♡
Comments
Post a Comment