#april100kmchallenge
Eelmisel aastal võtsin ma mingisuguses meeltesegaduse hoos vastu väljakutse joosta aprillis 100 kilomeetrit. Mis tunded mind siis valdasid saab lugeda siit.
Ja nüüd on jälle aprill käes ja ma võtsin vastu selle sama väljakutse. Ma jooksen sel kuul 100 kilomeetrit.
Mis siis, et ma ei ole suutnud täita oma uusaasta lubadust joosta iga kuu viiskümmend kilomeetrit. Mis siis, et Silver on ära ja ma pean Miaga koos jooksma. Mis siis, et ma ei viitsi. Ja mis siis, et palav on ja mis siis, ma tahaksin leida jooksmise asemel hoopis hästi palju vabandusi miks mitte joosta.
Ma jooksen sel kuul sada kilomeetrit.
Tänaseks on mul juba natukene üle kümne kilomeetri joostud. See tähendab, et sel kuul olen ma juba jooksnud neli kilomeetrit rohkem kui eelmisel kuul kokku. Ma olen tubli. Mu suurim mure oli see, et kuidas ma Miaga jooksma lähen ja sellepärast otsustasin, et hakkan oma sotti jooksma alles siis kui Silver Serbiast tagasi jõuab.
Kuigi tegelikult ostsin ma selle lapsekäru aastake tagasi just selle pärast, et see on kerge ja sel on üsna hästi jalaruumi. Joostes päris magamise asendisse ei saa last panna aga üsna alla annab istme lasta. Ehk siis ostsin selle käru just selleks, et hakata Miaga koos jooksmas käima. Juhtus aga see, et esimest korda viisin ma selle käru jooksma eile.
Tead, eile oli täiesti lambine päev. Ma ei mõelnud tegelikult jooksma minna.
Aga siis.
Siis vaatasin ma Instagramis teisi kes sellest väljakutsest osa võtavad ja piilusin treener Keiu instat (@keiup ) ja no nii mõnus tunne tuli peale. Kambavaim võiks lausa öelda.
Siis ütlesin Miale, et tavaiks tossud jalga. Ma tahan jooksma minna. Ok. Tegelt oli nii, et Mia ei olnud veel kella kaheks lõunaund maganud ja ma mõtlesin, et tavaiks ma panen trenniriided selga ja Mia kärru. Hakkan mänguka poole jooksma, kui ta magama jääb siis jooksen jõe ääres. Kui ei siis läheme mängukale.
Mia jäi magama. Täpselt sama oli ka täna. Ja loodan, et homme läheb ka nii.
Ja neljapäeva öösel jõuab Silver juba koju ehk reedel saan ma ka üksi jooksma minna. Aga ei tea. Mulle täitsa meeldib käruga joosta. Inimesed vaatavad. Neratavad. Mõtlevad vist, et küll on tubli ema. Ja eks ma olengi. Annan endast parima. Aitäh teile inimesed.
Mine ka jooksma!
Ja nüüd on jälle aprill käes ja ma võtsin vastu selle sama väljakutse. Ma jooksen sel kuul 100 kilomeetrit.
Mis siis, et ma ei ole suutnud täita oma uusaasta lubadust joosta iga kuu viiskümmend kilomeetrit. Mis siis, et Silver on ära ja ma pean Miaga koos jooksma. Mis siis, et ma ei viitsi. Ja mis siis, et palav on ja mis siis, ma tahaksin leida jooksmise asemel hoopis hästi palju vabandusi miks mitte joosta.
Ma jooksen sel kuul sada kilomeetrit.
Tänaseks on mul juba natukene üle kümne kilomeetri joostud. See tähendab, et sel kuul olen ma juba jooksnud neli kilomeetrit rohkem kui eelmisel kuul kokku. Ma olen tubli. Mu suurim mure oli see, et kuidas ma Miaga jooksma lähen ja sellepärast otsustasin, et hakkan oma sotti jooksma alles siis kui Silver Serbiast tagasi jõuab.
Kuigi tegelikult ostsin ma selle lapsekäru aastake tagasi just selle pärast, et see on kerge ja sel on üsna hästi jalaruumi. Joostes päris magamise asendisse ei saa last panna aga üsna alla annab istme lasta. Ehk siis ostsin selle käru just selleks, et hakata Miaga koos jooksmas käima. Juhtus aga see, et esimest korda viisin ma selle käru jooksma eile.
Tead, eile oli täiesti lambine päev. Ma ei mõelnud tegelikult jooksma minna.
Aga siis.
Siis vaatasin ma Instagramis teisi kes sellest väljakutsest osa võtavad ja piilusin treener Keiu instat (@keiup ) ja no nii mõnus tunne tuli peale. Kambavaim võiks lausa öelda.
Siis ütlesin Miale, et tavaiks tossud jalga. Ma tahan jooksma minna. Ok. Tegelt oli nii, et Mia ei olnud veel kella kaheks lõunaund maganud ja ma mõtlesin, et tavaiks ma panen trenniriided selga ja Mia kärru. Hakkan mänguka poole jooksma, kui ta magama jääb siis jooksen jõe ääres. Kui ei siis läheme mängukale.
Mia jäi magama. Täpselt sama oli ka täna. Ja loodan, et homme läheb ka nii.
Ja neljapäeva öösel jõuab Silver juba koju ehk reedel saan ma ka üksi jooksma minna. Aga ei tea. Mulle täitsa meeldib käruga joosta. Inimesed vaatavad. Neratavad. Mõtlevad vist, et küll on tubli ema. Ja eks ma olengi. Annan endast parima. Aitäh teile inimesed.
Mine ka jooksma!
♡
Comments
Post a Comment