Olelusvõitlus liivakastis

Mida suve poole seda rohkem on lapsi liivakastis. Väikseid, suuri, lärmakaid, vaikseid. Igasuguseid lapsi.
Muu hulgas nad kisuvad, löövad, mõned hammustavad (Mia enam mitte), tõukavad, võtavad üksteiselt asju ära, loobivad liiva. Lõhuvad üksteiste losse ja kooke ja muid käkerdusi.

Ma ütleks, et täielik olelusvõitlus.

Ükspäev läks üks suurem tüdruk Mia käest kühvlit ära võtma. Sõna otses mõttes käest ära võtma. Mina mõtlesin kas minna vahele ja selgitada, et nii ei ole ilus. Või lihtsalt oodata ja vaadata mis saab. Kui Mia juba teist korda, väga abipaluvalt, minu poole vaatas, astusin ma vahele. Ütlesin sellele tüdrukule, et Mia mängib sellega. Selle peale vaatas see tüdruk mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et aga ta peab ju oma asju jagama. Sokutasin talle reha kätte ja ütlesin, et ta jagab seda. Rahu oli majas... liivakastis.

Ma saan laste omavahelisest jagama õppimisest aru kui lapsed on enam-vähem ühevanused. Siis nad tuuseldavad ja annavad või ei anna, ise teavad. Vähemalt jõud on võrdsed. Aga kui viieaastane läheb pooleteistaastaselt midagi ära kiskuma siis ei saa ma nimetada seda õppetunniks jagamise kohta.

Võib-olla olen ma ülekohtune ja mõtlen ise asja tõsisemaks kui see on. Võib-olla mitte. Kus oli sel hetkel selle tüdruku ema või isa ma ei tea. Ja see ei ole ka oluline, sest ma tean, et ükski ema ei õpeta oma lapsele, et näe see seal ei hoia oma kühvlist eriti tugevalt kinni, mine võta ära. Lastele lihtsalt meeldivad ju kõige rohkem need asjad mis on hetkel teiste käes. Ega minu ema meile asjata alati õega ühesuguseid asju ostnud. Ikka sellepärast, et tüli vältida.

Eile oli aga liivakastis üks poiss, kes virutas kõigepealt Miale labidaga vastu pead ja siis lõhkus ära kõik ta liivakoogid. Mia oli õnnetu. Mina proovisin mõista oma last ja ka teist last. Kõige rohkem oli mul kahju selle poisi isast. Isa vabandas ette ja taha ning selgitas, et lapsel on kehv aeg. Ma saan ju aru, et on. Ma tean hästi mida ta tunneb. See polnud väga ammu kui Mia oma sõbrannal Jetel põsest tüki välja tahtis hammustada. Ka liivakastis. Oi, mul oli piinlik, lapsed olid mõlemad õnnetud ja Jete ema oli mõistev. Nii see elu käibki. Vähemalt liivakastis.

Täna oli aga hoopis selline lugu, et Mia läks nagu boss liivakasti. Ühes käes oli tal ämber ja teises labidas. Millegipärast tahtis ta aga mängida hoopis teise ämbriga. Teine ämber oli aga ühe teise lapse käes. Mia läks selle lapse juurde, tõukas teda nii, et viimane kukkus pepuli maha. Siis võttis Mia tal tema ämbri käest ära ja surus enda oma asemele. Vahetus oleks igati aus kaup olnud, aga võte oli siiski vale. Õnneks selle teise lapse ema vaid naeris Mia vahetustaktika peale. Lapsed olid mõlemad rahul. Mina oleksin ka naerda tahtnud aga ma ei naernud, sest see ei oleks ilus olnud.

Ja mis signaali ma oleksin sellega Miale andnud?

Üleüldse mis signaale mina oma käitumisega sellistes olukordades Miale annan?

Kui teda kaitsen annan signaali, et ma olen olemas, ära muretse. Samas võin anda ka signaali, et ära isegi proovi ise hakkama saada vaid hakka lihtsalt kriiskama ja ma juba jooksen. Viimast ma ei tahaks. Tahaks ikka alles siis vahele minna kui lapsed ise enam hakkama ei saa või kui näen, et Mia tõesti enam ise ennast kaitstud ei saa. Või kui ta ise kellegi teise suhtes väga ülekohtune on.
Aga ma ei taha ka, et Mia arvab, et ta peab oma asju ära andma. Jah, ta peab oma asju jagama aga eelisõigus oma asjadega mängida on ikka tal endal.

Eks elus ongi nii, et ükspäev on üks boss ja teisel päeval on keegi lihtsalt veel bossim.

Täpselt nagu liivakastis.

♡