Novembri raamat - Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust
Ma lõpetasin selle raamatu lugemise üleeile õhtul. Ei, ikka öösel.
Kell üks öösel.
Ja pärast seda mul enam und ei tulnud.
Ma mõtlesin selle raamatu peale, ma tahtsin selle autori Instas üles otsida, ma tahtsin kiiresti googeldada, kas mul on veel võimalik mõnda tema raamatut lugeda, ja ma tahtsin talle kirja kirjutada. Kirja ma lõpuks ikkagi ei kirjutanud, võib-olla teen seda veel.
Mind valdas pärast selle raamatu lugemist mingi kummaline energia ja elevus.
Mul ei olnud kahju, et see raamat läbi sai. See oli midagi muud. See oli rõõm heast raamatust. Rõõm ilusast lõpust. Rõõm kaasakiskuvast, emotsionaalsest ja väga erilisest loost. Heast teemaarendusest ja paljudest detailidest, mis moodustavad ühe terviku.
Või siis, ikkagi pigem kaks tervikut. Ühe päris terviku ja teise muinasjutu terviku.
Ma otsustan üsna tihti raamatu üle kaane järgi, ma tean, et nii ei ole ilus.
Aga selline ma olen.
Selle pealkirja ja selle kaane järgi ei oleks ma seda raamatut kunagi lugema hakanud. Õnneks olin ma eelnevalt lugenud sama autori, Fredrik Backmani, poolt kirjutatud lugu "Britt- Marie oli siin". Ka Britt-Maried sattusin ma lugema pooljuhuslikult. Olin sellest lihtsalt nii palju head kuulnud ja otsustasin sellele raamatule võimaluse anda.
Ma olen tänulik, et andsin.
Ma olen tänulik, et see mulle meeldis ja et tänu sellele hakkasin ma lugema ka lugu Elsast ja vanaemast, kellel on oma salakeel ja muinasjutumaa, riidekapp, Renault ja palju julgust.
Vanaema on väga värvikas kuju, ka Elsa ei jää talle alla.
Vanaema suitsetab palju, ta on ropu suuga ja tal on vähk.
Elsa on eriline tüdruk. Ta on nutikas ja maailmast huvitatud. Ta on taimetoitlane ja ta kasutab palju Wikipediat. Ta on peaaegu kaheksa-aastane.
Teda kiusatakse koolis, ta vanemad on lahku läinud ja ta ema ootab uue mehega uut last.
Vanaema on Elsa ainuke sõber.
Juba üsna raamatu alguses sureb aga vanaema ära.
Ma olin pettunud.
Mis raamat see on, kus peategelane juba nii alguses ära sureb?!
Kohe aga selgub, et vanaema surm ei tähenda tema teisejärguliseks muutumist raamatus. Vahest muutuvad vanema ja tema loodud muinasjutumaailm isegi veel olulisemateks, sest Elsa hakkab alles nüüd teada saama, mis inimene vanema oli, mida ta tegi enne vanaemaks saamist ning kus elavad talle vanaema lugudest tuttavad muinasjutukangelased päriselt.
See lugu on ühest küljest nii realistlik, oma päris elu probleemide ja muredega. Koolikiusamise ja leinaga. Erinevate inimeste, nende hirmude ja kiiksudega. Erinevate inimste ja nende minevikkudega. Minevikkudega, mis on teinud neist just need inimesed, kes nad hetkel on.
Teisest küljest on see lugu nii teistsugune. Nii mitte meie maailmast. Muinasjutt on seal põimitud kogu looga nii sujuvalt ja loomulikult, et tihti on üleminek ühest maailmast teise väga hägune.
"Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on parim raamat, mis ma hiljuti lugenud olen.
Ma armastan seda lugu.
Kell üks öösel.
Ja pärast seda mul enam und ei tulnud.
Ma mõtlesin selle raamatu peale, ma tahtsin selle autori Instas üles otsida, ma tahtsin kiiresti googeldada, kas mul on veel võimalik mõnda tema raamatut lugeda, ja ma tahtsin talle kirja kirjutada. Kirja ma lõpuks ikkagi ei kirjutanud, võib-olla teen seda veel.
Mind valdas pärast selle raamatu lugemist mingi kummaline energia ja elevus.
Mul ei olnud kahju, et see raamat läbi sai. See oli midagi muud. See oli rõõm heast raamatust. Rõõm ilusast lõpust. Rõõm kaasakiskuvast, emotsionaalsest ja väga erilisest loost. Heast teemaarendusest ja paljudest detailidest, mis moodustavad ühe terviku.
Või siis, ikkagi pigem kaks tervikut. Ühe päris terviku ja teise muinasjutu terviku.
Ma otsustan üsna tihti raamatu üle kaane järgi, ma tean, et nii ei ole ilus.
Aga selline ma olen.
Selle pealkirja ja selle kaane järgi ei oleks ma seda raamatut kunagi lugema hakanud. Õnneks olin ma eelnevalt lugenud sama autori, Fredrik Backmani, poolt kirjutatud lugu "Britt- Marie oli siin". Ka Britt-Maried sattusin ma lugema pooljuhuslikult. Olin sellest lihtsalt nii palju head kuulnud ja otsustasin sellele raamatule võimaluse anda.
Ma olen tänulik, et andsin.
Ma olen tänulik, et see mulle meeldis ja et tänu sellele hakkasin ma lugema ka lugu Elsast ja vanaemast, kellel on oma salakeel ja muinasjutumaa, riidekapp, Renault ja palju julgust.
Vanaema on väga värvikas kuju, ka Elsa ei jää talle alla.
Vanaema suitsetab palju, ta on ropu suuga ja tal on vähk.
Elsa on eriline tüdruk. Ta on nutikas ja maailmast huvitatud. Ta on taimetoitlane ja ta kasutab palju Wikipediat. Ta on peaaegu kaheksa-aastane.
Teda kiusatakse koolis, ta vanemad on lahku läinud ja ta ema ootab uue mehega uut last.
Vanaema on Elsa ainuke sõber.
Juba üsna raamatu alguses sureb aga vanaema ära.
Ma olin pettunud.
Mis raamat see on, kus peategelane juba nii alguses ära sureb?!
Kohe aga selgub, et vanaema surm ei tähenda tema teisejärguliseks muutumist raamatus. Vahest muutuvad vanema ja tema loodud muinasjutumaailm isegi veel olulisemateks, sest Elsa hakkab alles nüüd teada saama, mis inimene vanema oli, mida ta tegi enne vanaemaks saamist ning kus elavad talle vanaema lugudest tuttavad muinasjutukangelased päriselt.
See lugu on ühest küljest nii realistlik, oma päris elu probleemide ja muredega. Koolikiusamise ja leinaga. Erinevate inimeste, nende hirmude ja kiiksudega. Erinevate inimste ja nende minevikkudega. Minevikkudega, mis on teinud neist just need inimesed, kes nad hetkel on.
Teisest küljest on see lugu nii teistsugune. Nii mitte meie maailmast. Muinasjutt on seal põimitud kogu looga nii sujuvalt ja loomulikult, et tihti on üleminek ühest maailmast teise väga hägune.
"Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on parim raamat, mis ma hiljuti lugenud olen.
Ma armastan seda lugu.
♡
Comments
Post a Comment