Väike Mia teeb huumorit

Millal see oli, kui ma kartsin, et Mia ei räägi piisavalt? Mitte väga ammu, aga õnneks ma enam sellepärast ei muretse. Tegelikult, juba päris tükk aega ei muretse. Mul on tihti nii, et kui saan oma (mure)mõtte siin välja kirjutada, siis ongi see juba natukene lahenenud. Lahtnud ja jagatud. Jagatud mure ju olevat vaid pool muret. Vist nii ongi.

Aga tagasi Mia ja tema rääkimise juurde.
Mia räägib nagu väike vanainimene. Või noh, nagu väike kolmekümneaastane inimene. Ehk siis mina. Ta kordab kõik järele, mis ma ütlen. Ta on nagu väike ilma R täheta papagoi.

Ja mina olen nagu suur ettevaatlik piraat. Kes mind lähemalt tunnevad, need teavad, et mütoloogilised olendid ei ole mu kõnepruugis haruldased nähtused. Ma olen küll juba tunduvalt paranenud, aga arenguruumi veel ikka on. Ma tõesti ei tahaks, et Mia mulle ühel hommikul oma porgandihäälega "kurat" ütleks. Seda ta veel tõesti öelnud ei ole, aga huumorit mõistab see pliks juba teha küll. Olgugi, et juhuslikult.

Mulle on need neli situatsioonikoomilist seika kõige paremini meelde jäänud:

1. Tulime Mia ja Silveriga söömast. Olime juba kella kümne ajal hommikul kodust välja läinud ja pidime veel poest läbi minema. Ma olin kuidagi väga väsinud ja küsisin Silverilt, et huvitav, mis see kell juba olla võib. Silver ütles, et kolm hakkab saama. Mina tegin selle peale lihtsalt imestunud nägu, aga väike Mia ütles oma nunnu häälega, tõsiselt ja väga selgesti: "Vapsee palju". Me pahvatasime mõlemad Silveriga südamest naerma.

2. Tegin Miale lõunaooteks ühe kurgivõileiva. Ta sõi selle kiiresti ära ja küsis juurde. Õnneks oli meil sepik otsas ja ma ei saanud juurde teha. Supp oli ju ka iga hetk valmimas. Selgitasin talle olukorda, aga ta ei jätnud ja ütles mulle, et ma ikkagi saia tooks. Ma vastasin talle suppi segades ja enda arvates väga retooriliselt, et kust ma lähen seda saia nüüd tooma ja ta lajatas mulle seepeale naerdes: "Mine too maa alt".

3. Mia kõnnib tavaliselt ise trepist neljandale korrusele, aga eile jäi ta kolmandal seisma, sättis end trepile istuma, ohkas südamest ja ütles mulle: "Emme, ma enam ei suuda". Ma hakkasin naerma ja ütlesin talle, et kui ei suuda, siis ma kannan ta süles tuppa. Mia oli rahul, kallistas mind tänutäheks kõvasti ja sosistas kõrva: "Aitäh, emme".

4. Täna õhtul enne magama jäämist tegi Mia mulle otsaette musi ja ütles: "Head ööd, kallis!" See oli lihtsalt nii armas ja ajas mind naerma ja natuke nuuksatama. Vastasin talle samaga.

Need pisikesed, armsad ja naljakad hetked on nii vahvad ja mul on kahju, et ma ei ole siiani väga palju Mia juttu ja arengut kirja panna. Eks esimesed hambad ja sõnad on mul ikka kuupäevaliselt olemas, aga arvestades seda, kui väga mulle kõike üles kirjutada meeldib, on mul Miast väga vähe märkmeid. Isegi see beebi esimene raamat seisab tühjana riiulis ja ootab homset. Juba kaks aastat ootab.

Proovin end parandada.
Usun, et suurt huumorit alles hakkab saama.

Ja tead, ma olen nii õnnelik! Silver tuleb homme koju! Me oleme viimase kolme nädala jooksul ainult 1.5 päeva koos olnud. Igatsus ajab juba üle äärte.

Head ööd!

♡