Kuidas mul läheb? ehk kuidas koroona mu elu mõjutanud on

Huh, mul läheb hästi. 

Arvestades olukorda maailmas läheb minul isiklikult väga hästi. 

Ma mõtlen positiivselt, liigun palju, pildistan palju, harjutan sirsasanat, võtan rõdul päikest, kuulan Vikerraadiot ja loen raamatuid. Noh, ja kõike seda ikka Miaga koos ehk elu nagu enne, aga aega oleks justkui rohkem. Vist ongi, sest nüüd on ju Silver ka päevad läbi kodus, küll tööl, aga siiski kodus. Eriti meeldib mulle see, et me joome nüüd alati koos hommikukohvi ja sööme lõunat. Õhtud tunduvad pikemad ja aega teineteisele ning ka iseendale on meil mõlemal rohkem. 

Ok, üks asi on mu elus raskem kui varem. Ma ei tea kunagi, mida lõunasöögiks teha. Meie Miaga sõime alati lõunaks köögiviljasuppi. Köögiviljasuppi makaronidega, klimpidega, kartuli või läätsedega. Ja see oli meile piisav vaheldus. Silver aga ei ole nii suur supifänn nagu meie Miaga, niisiis leiutan ma siin erinevaid pastasid ja guugeldan parimaid toite kartulist. Vahepeal kaldub üksluiseks, aga ükspäev tegin näiteks nullist pelmeene. Ülihead tulid.

Jep, ja tänu koroonale on ka meie kodu rohkem korras kui varem, minus sügaval peidus olnud perenaine on vähemalt poole tegusamaks muutunud. Kui ma muidu koristasin igapäevaselt nii, et panin asjad ilusti oma kohtadele ära (või lükkasin kappi) ja imesin tolmu, siis nüüd, suures viiruse hirmus, pesen ma ülepäeviti ära ka kõik põrandad, ukselingid ja lülitid. Kui ma enne arvasin, et mul ei ole selleks nii tihti jõudu, aega või kass teab mida, siis nüüd on selge, et mind on tegelikult vaid laiskus takistanud.

Kahjuks ei ole koroona meie perre vaid rõõmu toonud (loe huumoriga eks), nimelt ei ole Mia kunagi varem nii palju arstiabi vajanud, kui nüüd, mil koroona maailmas möllab. Jah, see on lihtsalt juhus, aga mille kuradi pärast just nüüd? Just nüüd on on tal vaja arsti, kui viimane koht, kuhu keegi oma lapsega minna tahaks, on traumapunkt või haigla ootesaal. 

Lihtsalt nii nõme, et muidu käisime ma vaid nohuga perearstile ta kõrvu näitamas, aga nüüd on olnud lühikese aja jooksul juba üks haiglaskäik (peapõrutus), üks traumapunktis käimine (kodarluu nihestus) ja ühe korra kutsusime kiirabi koju. Mia hakkas ühel laupäeva hommikul täiesti lambist oksendama. Kui ta juba viis korda oksendanud oli ning hästi loiuks muutus otsustasin ma kiirabi kutsuda. Kiirabi tuli, kraadis, vaatas ja mõõtis suhkrut ning soovitas ikkagi koju jääda ja haiglasse minna alles siis, kui Mia ka paari tunni möödudes oksendab. Sest et koroona, you know. Õnneks ta ei oksendanud, pärast kahetunnist und oli Mia jälle rõõsa ja roosa ning küsis süüa. Miks ta oksendas ei tea ma siiani...

Ok, nüüd on juba kaks nädalat, ptüi-ptüi-ptüi, kõik ok olnud ja loodan, et nii ka jääb, aga noh, olgem ausad, lastega ei tea ju mitte kunagi... See on nii kohutav. Võid arvata, kuidas ma, maailma suurim kanaema, end nendel arstilkäikudel tundnud olen. Endal süda paha ja kogu aeg pissihäda, hirm, et võime kuskilt koroona üles korjata, hirm, et Mial halvemaks läheb... Õnneks suudan end alati lapse pärast mingile autopiloodile lülitada ja kivinäoga eriti asjalik ja toetav ema olla. Ise ka imestan selle üle, kui päris aus olla. 

Ka Eestisse tahaksime me, nagu sa kindlasti juba tead, väga tulla. Lisaks kõigele heale, mille pärast meid sinna tõmbab on üks suur asi ka see, et mu vanaisa on haiglas. Tema haigust (ei ole koroona) ma siin täpsemalt lahata ei taha, aga suure tõenäosusega ta enam koju tagasi ei saa. Ma tean, et ma ei saaks hetkel tema heaks midagi teha ja isegi haiglatesse ei lubata ju, aga mulle piisaks, kui saaksin vähemalt samas riigis olla, ja nii ka rohkem oma tädi ja ema toetada. 

Ühesõnaga. 

Kokkuvõttes ei ole kriis ja koroona minu elu palju mõjutanud ja kui pisikeses plaanis mõelda, siis on mul isegi lihtsam. Kui suuremas plaanis mõelda, siis olen ma juba kärsituks muutumas. Ma üritan mõelda positiivselt ja olla positiivne (hahha, aga koroona negatiivne ikka eks), aga teadmatus on minu jaoks lihtsalt kõige hirmsam asi. Ma tahaksin nõuda kuskilt kuupäevi, millal jälle lennata saab ja millal jälle poes aevastada võib. Ma tahan teada, millal vaktsiin valmis on ja millal kõik inimesed tööle tagasi saavad ja millal jõuab kätte päev, kui ma võiksin soovi korral kasvõi postiljoni kallistada. Ma ei taha enam inimestest kaarega mööda kõndida või oodata kitsa tänava nurgal, mil seal kõndiv ilma maskita mees ära läinud on. 

Ma tahaksin nõuda ja jalgu trampida ja öelda, et mul on vaja seda kõike teada ja kohe. Aga ma tean ju ka, et neid vastuseid ei ole kellelgi olemas ja et see situatsioon on uus ka arstidele, valitsusele ja meediale. Tegelikult ongi ju olukord maailmas juba palju parem kui mõni aeg tagasi. 

Ja ma usun, et kui kõik annavad endast endiselt parima, siis on varsti kõik möödas ja me saame siit edasi minna vaid õppetunni võrra rikkamatena.

Loodan, et sul läheb ka hästi! 

♡