Instagram, Youtube ja multikad - meie pere deemonid ehk ma hakkasin Miat (ja ennast) jälle nutiseadmetest võõrutama

Huh, mis ajal me elame eks... Mul on mure, et mu kolmeaastane laps on liiga palju telefonis ja tahab multikaid vaadata. Ja jah, mul ka see mure, et ma tahan ise liiga palju Instagramis istuda ja teiste inimeste ilusaid elusid elada märkamata, et mu oma elu on ka ilus ja kohalolu väärt. 

Minuga juhtub seda alatasa, et jään Instagrami lõksu, ja eriti juhtub seda siis (ehk nüüd), kui oma ärevusega üsna tihti maadlen. Ja mu ärevust võimendab muidugi Insta veel, niiet ma surun end ise suletud ringi, millest on nii raske välja saada. 

Eile oli mu screen time 5 tundi ja 3 minutit. 

Millal ma seda küll jõudsin?!

Ikka siis kui Mia juba magas või ka ise nokkapidi telefonis oli. 

Silver seadistas Miale kasutamiseks eraldi vana telefoni, sest me kumbki ei taha, et meie Youtube hakkab meie lemmikkanalite vahele Peppat võu Baby Johni näitama. Sama Spotifyga, Mia sai endale oma Spotify, sest ma lihtsalt suutnud enam oma Daily Mixis näha Ehitame maja, Mõmmi unelaulu või Frozeni tunnusmuusikat. Selles telefonis on ka paar päris asjalikku mängu, mingid joonistamise ja joonte vedamise asjad. Hästi toredad ja ei tundu nii deemonlikud ning sõltuvust tekitavad nagu Youtube vaatamine. 

Aga mida Mia kõige rohkem teha tahab? Ikka Youtube vaadata - ükskõik mis keeles, ükskõik mis sisu, peaasi, et video ees oleks.

Siis kui me nutimaalimas ei ole, on meil tegelikult hästi tore ja lõbus koos olla.

Umbes aasta tagasi keerasin ma Mia elust maha kõik multikad (postitus sellest on siin) ja videod ja ekraanid ja asjad, mis võiksid teda vähemalgi määral kuidagi sombistuma mõjutada. Just sombistuma, jah! Ta muutub ekraanide mõjul kohutavaks! Ta läheb tigedaks ja ei suuda kokkulepetest kinni pidada. Pea terve aeg, mil ta telefonis ei ole kulub arutamisele, et millal jälle saab, miks nüüd ei saa ja mida ja kui kaua saab, siis kui jälle saab. 

See oli aasta tagasi, vahepeal on aga nii palju asju juhtunud ja olnud, et ma isegi olen aeg-ajalt ise Miale pakkunud, et kas ta tahaks natuke multat vaadata... ja nii on see pall veerema pandud. 

Hetkel on meie nutiharjumused niiiii kohutavaks läinud ja Miat on ka raskem kõrvale juhtuda, kui aastake tagasi ehk ma otsustasin, et proovin sel korral nii, et luban olla tal nutiseadmes kokku pool tundi päevas. Endale annan natuke rohkem aega, sest olen ju väikest viisi sisulooja ja poole tunniga ei saa ma eriti midagi valmis... 

Tänasest hakkasingi ma võõrutusraviga pihta. 

Muidugi tahtsin ma alguses selle ka lükata aega, kui me Eestisse kolime. Noh, küll siis teen ja siis hakkan ja siis oleme super ägedad ilma igasuguste errorite ja sõltuvuste ja kõigeta. Aga no, ma ütlesin endale stop. "Stop Mari, sa ei saa kõike teha ja alustada siis. Sa ei saa elama hakata alles siis, kui sa kolid." Ma olen nii hull kõige planeerija ja tulevikku lükkaja. Ma lihtsalt ei tohi enam oma elu ära oodata, ma pean kõike kohe tegema hakkama. KOHE!

Mia saab nutiaega viisteist minutit pärast lõunasööki ja viisteist minutit siis, kui me teiselt mänguka ringilt tagasi tuleme, kuskile kella kolme-nelja ajal. Täna läks hommik kenasti. Ta küll küsis umbes 8 korda, et kas ta saab veel telefonis olla ja üritas ka aega juurde kaubelda, kui ma palusin telefoni ära panna, aga lõpuks saime siiski asja rahumeelselt lahendatud ja otsisime hoopis värviraamatud välja. 

Nüüd õhtupoole teen nii, et panen taimeri käima ja teeme enne kokkulepe, et kui see käib, siis paneb ta telefoni ise kinni ja viib laua peale. Ma usun, et see töötab, aga näis.

Mul endal isutab ikka ka Insta järele päris korralikult, vaatan telefonist kella ja vägisi tahaks Instagrami ka vaadata... Kohutav. Õhtul plaanin "The Social Dilemma" Netflixist ära vaadata, kuigi ma juba tean, et olen kõigile algoritmidele alluv ja sõna otses mõttes sõltlane.

Aga jah, ma ei ole üldse multikate ja nutiseadmete ja videote vastane, ma arvan, et need asjad on ägedad ja vajalikud ja me peame olema rõõmsad, et elame sellisel ajal, kus kõik on käe-jala juures. Infot on nii palju, tasuta infot on nii palju, et olles allikakriitiline võib igaüks end ükskõik mis valdkonna proffiks koolitada. 

See on imeline, aga ka ohtlik, just sellistele minusugustele, kes on sõltuvustele altid ja natuke laisad ka. 

Loodan, et sul on nutindusega vähem muret tekitavad suhted!

Ole musi! 

♡