Mia kurgumandlid, adenoidid - operatsioonist ja paranemisest

Täpselt nädal aega tagasi oli Mial kurgumandlite eemaldamise operatsioon, mille käigus võeti ära ka adenoidid. 

Küsimus, mis mult enne oppi korduvalt küsiti, oli, et kas ma olen ikka kindel, et nii pisikesel lapsel lasen kurgumandlid eemaldada. Ja ega ma esialgu kindel olnudki... aga arst selgitas mulle, et Mia puhul on suurem risk mandlid alles jättes. Ja pealegi keele tagaosas olev immuunsust toetav kude muutub aktiivsemaks ja ka mandlite kohtadele jääb seda kude alles. Mia kurgu puhul oli mandlilõikus vältimatu ja ei oleks olnud mõistlik esimese angiinini oodata. Juba ilma angiinita lõi tal iga külmetus kurku ja ta rääkis nagu kuum kartul suus. 

See lugu oli mandlitega. Aga adenoidide lõikus on juba nädalaga meie elukvaliteeti tunduvalt tõstnud. 

Mia norskas nagu vana mees, ilma liialdamata. Me Silveriga ei saanud magada, kui ta meie voodisse öösel magama ronis. Lisaks ärkas ta öö jooksul korduvalt ja kui ei ärganud, siis viskles ja rähkles läbi une, nagu ei leiaks magamiseks mugavat asendit. 

Adenoidid ilmselgelt segasid teda.

Nüüd magab ta rahulikult terve öö. Ta isegi ei ärka öösel, et vett juua. Ta ei norska, ta magab vaikselt ja rahulikult. Esimesel paaril päeval oli see mulle nii harjumatu ja ma katsusin vähemalt kaks korda ühe öö jooksul, et kas ta ikka hingab... 

Nüüd olen õnneks ta vaikse hingamisega harjunud ja magan ise ka kordades paremini kui varem.

Operatsiooni päeval pidime me juba kell 8 Viimsis olema, natuke peale seitset hakkasime kodust minema ja ma ise olin vist rohkem ärevil kui Mia. Ka Mia teadis, et ta läheb operatsioonile, proovisin talle seda kõike võimalikult hästi kirjeldada. Kohale jõudes täitsime natuke pabereid ja näitasime oma covid testi tulemusi, ning meid juhatati palatisse.

Palat oli puhas, suur ja avar. Seal oli ka lukuga kapp isiklike asjade hoidmiseks. Palatis oli kuus (kui ma õigesti mäletan) voodit ja väga-väga palju mänguasju. Kohe kui sinna jõudsime hakkas Mia mängima. Siis tuli arsti ja selgitas veelkord üle kõik, mis toimuma hakkavat protseduuri puudutas ja selgitas ka seda, mida me peame paranedes silmas pidama. Siis jäi veel natuke oodata ja meid juhatati narkoosiarsti juurde. 

Edasi läks kõik väga kiiresti, Mia istus mu süles, meile anti hingamismask ja Mia vajus lössi.

Siis paluti mul lahkuda ja Mia tõsteti minu sülest opi lauale. 

Umbes 40 minutit hiljem toodi mu pisike magav tüdruk mulle tagasi. Ma ei ole siiani seda vere lõhna unustanud, mis tal hingates suust tuli... Mul oli temast nii kahju... õnneks ta magas. Magas veel kuskil pool tundi ja siis hakkas vaikselt ärkama. 

Ärgates oli ta väga segaduses ja tundis end halvasti... Ta üritas end kõhuli keerata ja rullida nagu tahaks kuskilt urust välja ronida. Ta hüüdis emme-emme-emme ja ei teinud välja sellest, et ma olin tema juures, ta jätkas kurvalt mu hüüdmist. Ta oli mega unesegane... ma võtsin ta sülle, laulsin. Proovisin teda paigal hoida, ta rahmeldas ja üritas end vabaks päästa, ning hüüdis emme-emme edasi... nii me seal natuke aega olime, aga lõpuks oli ta juba nii ärkvel, et sai aru, et ma olen ta kõrval. Ta hakkas mind kõvasti kallistama ja nutuseguselt hüüdma, et kõik arstid on lollid ja ta et ta vihkab kõiki arste. Et ta ei lähe enam kunagi ühegi arsti juurde ja et ta ikka vihkab neid nii-nii väga. Hahha, hetkel tagasi mõeldes on see päris naljakas, aga samal hetkel teda lohutades oli mul tõesti väga-väga kahju... ta nuttis, ta suu ja hambad olid verised ning see hais ajas mul pea ringi käima. 

Ja ta ei sülitanud seda verd välja, ma katsusin talle selgitada ja neeru kaussi nina alla toppida, aga mitte midagi. Enne ütles mulle arst veel, et sülitamine on oluline ja ma olin natuke selle pärast mures... Pärast õnneks selgitas õde, et muud hullu ei olegi, lihtsalt, kui ta ei sülita, siis läheb palju verd makku ja võib juhtuda, et ta oksendab esimese opijärgse söögikorra välja. 

Õnneks seda ei juhtunud.  

Ka juua hakkas ta kohe pärast ärkamist küsima... Enne oli õde mulle öelnud, et juua võib talle anda ainult siis, kui tema on selleks loa andnud. Õnneks andis ta selle loa umbes kümne minuti pärast. Mia jõi ja ütles, et vastik on, et ta ei taha gaasiga vett. See ei olnud gaasiga vesi, aga talle oli seda võimatu selgitada ja ma palusin tuua topsis ilma gaasita vee nii, et Mia kuulis. Toodi, ta jõi ja ütles ikka, et  ei taha seda vett... see on vastik ja et see arst on loll, kes selle vee tõi. Ta oli nagu maani purjus... lisaks ei nimeta me kodus kedagi lollideks, kus ta ometi seda kuulnud on? Lõpuks pakkusin ma talle multad välja, sest ta oli väga rahutu, tujutu, sõnakas ja ma nägin, et tal oli vaja mõtteid minema juhtida. Õnneks multasid vaadates ta uinus, pärast tunnikest und oli ta jälle väga minu väikse Mia moodi, minu kaine Mia moodi.

Veel natuke hiljem juhatati meid tagasi oma palatisse. 

Seal Mia juba rääkis vaikselt ja näitas mulle mänguasju. Ta joonistas ja oli täitsa rõõmus. Pärast kolmandat jäätist ja paari osa Peppat hakkas ta koju küsima ja kordama, et ta ei taha enam haiglas olla. Et ta tahab niiiii väga koju minna ja ikka üldse ei jaksa enam. Ma ütlesin talle nii rõõmsalt kui oskasin, et peame nii kaua haiglas olema, kuni arst meil koju lubab minna... aga tegelikult olin ma ise ka surmani väsinud, näljane ja mu pea valutas nagu meeletu. Ma tahtsin niiiiiiiiii väga koju, et kui ma ei oleks pidanud Mia pärast vapper olema, oleksin ma ka natuke nutta tahtnud. Ma olin emotsionaalselt ja füüsiliselt täiesti omadega läbi. Nii me siis olime seal kuskil kella neljani, mina tugev ja Mia küsis pidevalt koju. 

Ja siis tuligi õnneks arst, vaatas Mia üle ja lubas meil koju minna. 

Huh, ma olin nii õnnelik, aga ees ootav neljakümne minutiline sõit tusase Miaga tekitas minus ärevust. Proovisin olla rõõmus ja toetav ja optimistlik, ka iseendale. Ja kokkuvõttes läkski meil sõit suurepäraselt - Mia uinus umbes kümme minutit pärast autosse istumist ja lasi paksu und kuni koduni välja. Ma kutsusin Silveri veel õue vastu, et ta magava Mia süles tuppa viiks, aga kui mootori seisma panin, siis ärkas ka Mia üles. 

Ja siis nägin ma, et tal on valus, ta hoidis kõrvast kinni iga kord kui neelatas.

Toas andsin ma talle esimese asjana Nurofeni siirupit. Ta võttis selle vastu, neelas alla ja lisas kohe, et see on liiga magus ja ei maitse talle ning ta ei kavatse seda enam kunagi võtta. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu ja panin selle tema tusase tuju arvele. 

Enne magamaminekut oli vaja jälle siirupit võtta, sest kõrvas ja kurgus oli valus... mul õnnestus talle pool kogust siirupit kurku susata, aga rohkem mitte. Ta keeldus ja ütles, et ei võta seda, see on vastik. Hakkasin läbirääkimisi pidama, Mial kiskus jonniks ja ma läksin kiiresti vana hea äraostmise teed. Lubasin talle puust jäätisemasinat, mida me mingi mänguasjapoe reklaamis millalgi nägime. 

Mia tegi suu lahti ja ka teine kogus valuvaigistit oli manustatud. 

Meie Miaga läksime magama ja Silver apteeki, sest teadsime kõik, et enam hommikul see siirup kaubaks ei lähe. Silver ostis kokku kõiki võimalikke valuvaigisteid, mida tohib lastele anda - Nurofeni närimistabletid, küünlad ja tabletid. Kui tablette nägin tulid kohe meelde arsti sõnad: "Tablette ta neelata ei tohi!". Ma uskusin aga, et nende närimistablettidega läheb õnneks. Need on lubatud küll alates seitsmendast eluaastast, aga Mia oskab nätsu närida ja lutsukaid lutsutada, ehk me otsustasime ka neid proovida. Hahha, ja ma eksisin. Esimese närimistableti võttis ta pahaaimamatult vastu, pani suhu... ning lükkas selle sama targalt välja ja ütles, et ta ei taha ja ei võta seda. 

Ma pakkusin siis juba üsna konkreetselt, et võtku siis siirupit, või ikkagi pangu see tablett suhu tagasi, või ma pean talle pepuküünla panema. Selle peale läks ta ikka mega endast välja (ta ei teadnud, mis see pepuküünal on ja arvas, et ma ähvardasin ta tagumiku põlema panna) ja ma hakkasin teda hoopis rahustama. Sest ka seda ütles arst, et karjuda ei tohi ja rääkida võiks sosinal...

Suht kehv seis, valutab, aga valuvaigisteid ei taha. Nutab ja on kurb, aga mitte kuidagi ei võta rohtu. Ei aita rääkimine, ega ka äraostmine... vägisi ei hakka ju sisse toppima talle neid preparaate... Ma olin suht nõutu.

Ja siis tulime Silveriga geniaalsele ideele, uhmerdasime tableti ära ja segasime jäätise sisse. Mõned viperused muidugi olid meie teel ikka ka, ma uhmerdasin ühel korral natuke vähe ja Mia ütles, et see jäätis vist hallitab, seal on kibedad tükid sees. Hahha, ta nagu mina juba, ma näen ka igal pool hallitust. Ja ühe korra unustasin ma end tabletti uhmerdades ära ja Mia tuli mu kõrvale küsima, et mida ma teen seal. Ma valetasin, et hakkasin lõunaks salatikastmesse maitseaineid uhmerdama. Õnneks mu hädavale töötas. 

Edaspidi olin ma hoolikam ja kõik rohud said kenasti Miale keresse petetud. 

Täna, nädal pärast oppi, ei ole vaja talle enam valuvaigisteid anda. Ta on kenasti paranenud ja hetkel läheb enamus mu auru sellele, et talle meelde tuletada, et arst ei lubanud kolm nädalat mürada, joosta, kukerpallitada, end vaiba sisse rullida, kardinasse keerata, kapi otsas turnida ja riiulit mööda üles ronida. 

Hahha, ja mis on naljakas -  Mia hääl on hoopis teistsugune. Hästi peenike porgandihääl on tal nüüd.

Suhu olen ma talle ainult ühe korra vaadanud, viiendal päeval. Mandlid olid ilusti valge katu all. Hahaha, hea, et arst mulle enne nende paranemise protsessi selgitas, muidu oleksin ma äkki mõelnud, et Mia kurk ka hallitab.

Aga jah, pika jutu lõpetuseks tahan ma öelda, et kui näed, et su laps magab rahutult ja ärkab palju ning nohiseb, norskab ja hingab öösel raskelt, siis minge käige ka nina-, kurgu-, kõrvaarsti juures kontrollis. Kel on võimalik tasuline teenus valida, siis mina soovitan julgelt Fertilitas kliinikut ja Dr. Erik Luhti.

Musid ja terveid lapsi, kes ei norska! 

♡