Minu aasta 2020

Ma elasin kahes korteris, ja kahes riigis. 

Eestis ja Ungaris.

Mõlemas kohas neljandal korrusel. Ilma liftita majas.

Ma lendasin kolm korda. Viie erineva lennukiga.  

Ma käisin esimest korda elus Viinis.

Kaks minu lendu tühistati.

Ma ei näinud Prahat ja teist korda ei jõudnud Viini. 

Ma magasin hästi ja halvasti ja magasin sisse. 

Ja jep, ma pidin ainult mõnel korral kella peale ärkama. 

Ma lugesin läbi 28 raamatut ja vaatasin filme ja sarju ja dokumentaale ja dokumentaalsarju. 

Ja Miat mängimas. 

Ja Miat magamas ja söömas ja vannis solberdamas.

Ma kuulasin muusikat, aga enam ei kuulanud ma räppi. Kuulasin hoopis džässi ja souli ja Amy Winehouse-i. Ja Dagöt kuulasin ka. Ja rokiklassikat. Ja Frozeni soundtracki.

Ma kaotasin isa ja vanaisa ja koer Jacku. Ma nutsin ja naersin, kui meenutasin hetki nendega koos. 

Kui nüüd järele mõelda, siis sain ma sel aastal üsna palju nutta...

Ma hakkasin aina rohkem väärtustama inimesi, kes mul olemas on.

Ja elama hetkes. Rohkem kui kunagi varem.

Aga mitte täielikult.

Ma hakkasin jälle oma ärevusega maadlema.

Ma tundsin end halvasti ja muretsesin oma tervise pärast.

Hästi palju.

Ma kuulasin arste ja teiste kogemusi. 

Mediteerisin ka, ma viisin end mugavustsoonist välja.

Ja hakkasin tervenema. 

Vaikselt.

Ma ei saanud veel terveks, aga ma olen teel.

Teel olin ma kõikjale. 

Koju ja poodi ja arsti juurde. Apteeki ja taarat viima. Ja parki, järve äärde ja metsa. 

Külla ja külast tagasi koju. 

Ka tulevikku olin ma teel, kiirustasin mõnikord asjadest ette.

Ja elu saatis mulle takistusi.

Aga ta saatis ka uusi sõpru ja häid inimesi.

Ilusaid hetki ja pimedat õnne. 

Minust räägiti halba, aga minust räägiti rohkem head.

Ma kasvatasin ürte ja paksema naha. Ma ostsin potililli.

Ja suutsin mõned juba paari nädalaga ülekasta. 

(Jah, muidugi ma lugesin nende kohta internetist, aga sellest ei olnud abi.) 

Ma käisin kahel kontserdil ja ühe korra kinos. Kirikus ja kahel näitusel käisin ma ka.

Ma kirjutasin blogi ja postkaarte, ja raamatut. Kahte raamatut, aga ei lõpetanud neid. 

Kirjutasin ka märkmeid ja värviliste pliiatsitega Mia nime. 

Umbes miljon korda, sest ta tahtis.

Ma muutsin oma meelt ja paroole. Et nad ikka turvalised oleksid. 

Ma tegin toitu. Ja tegin tellimusi. 

Rohkem kui eales varem.

Ma tellisin riideid ja mööblit ja toitu.

Ja robottolmuimeja.

Ma hoolitsesin enda eest, ma tegin näomaske ja kandsin maski ja tegin koroonateste. 

Neli korda tegin koroonatesti. Ja kõik need neli testi olid negatiivsed.

Mul eemaldati kaks tarkusehammast. 

Ma sõitsin uue autoga salongist välja. Ma sain ta endale. 

(Ok, meie perele.)

Ja kriipisin ta külje juba teisel nädalal ära. Parkimistrahvi sain kolmanda nädala lõpuks.

Ma sõitsin esimest korda elus elektritõuksiga ja käisin Lottemaal.

Ma nautisin ilma ja tuult Doonault, ma ootasin lund. Ja linnaliini bussi.

Mul oli puuk.

Ma käisin esimest korda elus lavendlipõllul.

Mul oli külm ja soe ja hirm ja süda paha. Mul oli hea ja lõbus ja naljakas, ja kõht tühi. Ja kiire oli mul mõnikord ka.

Aga enamasti oli mul aega.

Ma valisin hästi ja ei kasutanud loomtestitud kosmeetikat.

Ma hakkasin oma lokke igatsema. 

Mu juuksed olid pikad ja lühemad ja ma käisin ainult kolm korda juuksuris.

Ma tegin koostöid.

Ja teenisin natuke raha.

Ma registreerisin end elus esimest korda töötuks. Ja sain töötuabiraha.

Ma unistasin, armastasin ja sain paremaks inimeseks.

Ma elasin nii hästi kui oskasin ja olukord võimaldas. 

Aitäh, 2020, ma olen üks neist vähestest, kes sind ei vihka! Aga tõesti, ilma koroonata oleksid sa veel parem olnud.

♡