Mu eesootav koolitee

See lugu algas juba umbes kuus aastat tagasi, ma ostsin endale oma esimese Canoni peegelkaamera ja otsustasin, et minust saab fotograaf. 

Pildistasin kõike, ei teadnud midagi, ei töödelnud pilte, täna isegi ei viitsi neid pilte üle vaadata, sest pean olema aus -  need on suht igavad. Jah, ilusad lähivõtted putukatest ja moonidest, aga kahjuks siiski üsna igavad. 

Ka siis kandideerisin ma Polütehnikumis samale erialae, kuhu mind tänavu vastu võeti, aga siis ma sisse ei saanud. Nüüd tagasi mõeldes ei saa ma seda ka kellelegi ette heita.

Pildistamist ma sellepärast õnneks ka katki ei jätnud ja samal ajal umbes tutvusin Silveriga, kes fotograafiat väga armastab ning üha enam hakkas tema toel minu toodetud igavuse sisse sattuma üksikuid eredamaid näiteid, mis mu südame põksuma panid. 

Ühesõnaga ma tundsin mingil lambi hetkel elus, et mulle meeldib pildistamine, kuigi mul puudus selle tegevusega igasugune seos, ma ei tundnud ühtegi fotograafi ja ma olin elus kokku teinud ehk 100 pilti üldse. 

AGA ma hakkasin pildistama, hiljem ka natuke pilte töötlema, mõnikord ka planeerima ja ei lasknud end sellest segada, et mind tookord kooli ukse taha jäeti ega ka sellest et mõnikord ei olnud mu piltide hulgas mitte ühtegi sellist, mis mulle tõeliselt meeldinud oleks. 

Sel aastal otsustasin kooliga uuesti proovi teha. Mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi, sest hetkel on meie pere majanduslikult kindlustatud, mul on kokku ca. poole kohaga töö igasugustest töödest-tegemistest ning minu ja mu õe kallis bränd Miuks on nägemas pärast paljusid pangesid, ootamist ja viivitusi ilmavalgust. ♡

Ühesõnaga, ma kandideerisin ja otsustasin, et kui sisse saan on asi õige.

Minust saab fotograaf.

Esmaspäeval kell 10 pean olema koolis ja siis saan kõik täpsemalt teada, aga õppima hakkan päevaõppes esmaspäevast reedeni ja kokku 1.5 aastat. 

Edu mulle!

♡