Rootsi kruiis perega - puhkuse moodi, aga siiski mitte puhkus

Kas lastega puhkust saab üldse puhkuseks nimetada on muidugi ka hea küsimus... mina arvan, et isegi saaks, sest igasugune vabatahtlik ja rutiiniväline tegevus kuskil teises keskkonnas liigitub minu jaoks juba aktiivseks puhkuseks. 

Mõni lihtsalt aktiivsemaks, kui teine. 

Me otsustasime ühel päikeselisel sügispäeval, et läheme oma pere naiste ja lastega Rootsi kruiisile. Mõeldud-tehtud. See reisiootus on ikka nii hea tunne, igatsesin selle järele juba väga!

Mis me tol korral läbi mõtlemata jätsime oli see, et meile oleks piisanud ainult Rootsi-poolsest hommikusöögist ja see, et nädalavahetusel võivad meiesugused mitte-peoloomad veidike piduliste hordidele jalgu jääda. Näiteks jäime me ilma õnneloosist, kohast restoranis ja magamamineku ajal otsustasid meie naabrid oma kajutis "pinnaka" korraldada. 

Kui need pisiasjad välja jätta, oli meil väga tore kruiis. Ok, magada ka eriti ei saanud. Hahha, kui see pisiasi ja sellest tingitud väsimus ka välja jätta, oli väga tore kruiis.

Just nagu eelmiselgi kruiisil (loe selle kohta siit) otsustasime me mitte Rootsi poolses peatuses kuskile busside ja metrooga minema hakata, vaid jalutasime Fältöversten kaubanduskeskusesse, läksime laste soovil McDonaldsisse. Ostsime sealt toidu kaasa ning nosisime seda purskkaevu juures, mis ei töödanud.

Purskkaev ei töödanud, aga leidsime end hoopis vanakraamiturult, oli tore asju vaadata ja rahva seas olla. Saime õega McVeganit proovida ja selles pettuda. Veider on see, et alati, kui ma ütlen, et ärme kindlalt seekord rämpsukat tee, siis on 100% kindel, et just seda me teeme. Aga õnneks on mul üsna hea käega löömise võime ja mõtlen alati, et ok, las siis olla, mõnikord ju võib.

Ja kas oled ka märganud, et Rootsis on tohutult palju koeri? Kaubanduskeskuses oli vist igal kümnendal inimesel koer rihma otsas, tänaval igal kuuendal. Uskumatu... tahaks ka koera...

Siis käisime me natuke poodides asju vaatamas, ja natuke ostlemas. Ma sain Calzedonia poes oma täpiliste sukkpükste varusid täiendada, aga üldiselt uudistasime niisama. Keegi sealt vist midagi rohkem ei ostnud, kuigi lastel sügeles kaasa võetud taskuraha tohutult. Selgitasime õega neile muudkui, et jama ei osta ja ainult ostmise pärast ei osta, siis juba pigem jätame raha alles ja kogume. 

Nii läks mul endal ka, kuni avastasin laeval olevas riidepoes jope, mida mul VÄGA vaja oli.

Kes mind Instas jälgib teab, et ma ei pidanud endale tegelikult sel aastal jopet ostma, pidin selle ema käest saama. Juhtus aga selline lugu, et esiteks oli see ema jope mulle kitsas ja teiseks ei saanud ma selle jopega bussis istuda. Hahha, nii libe kangas lihtsalt ja pikk mantel, täiesti võimatu! Niiet ikkagi pidin ise oma eurosid sooja saamise (ja istumise) heaks tuulutama. 

Ostsin endale hästi sooja rohelise talvemantli, hind oli €160 ja tean, et kannan seda minimaalselt viis aastat. Olen niiiii rahul ja rõõmus ja õnnelik. Miale ostsin mõne Muumi hilbu ka laevast, mega nunnud lihtsalt ja särgid kuluvad talle marjaks ära.

Aga ostlemisest kõik ja pigem nautisime me kruiisil olles üksteise seltskonda ja laste rõõmsaid nägusid, kui nad mänguplatsil Lottega kohtusid ja õhupallidest figuure said. See õhupalli teema tekitab minus natuke vastakaid tundeid. 

Mul on neist nii kahju (jep, õhupallidest), Mia on küll alati igasuguste õhupallide üle niiii rõõmus ja ma tegelikult suht alati keelan neid talle, sest tean, et need peavad vaid lühikest aega vastu ja on tehniliselt rämps. Jah, ilus rämps, aga ikkagi rämps. Ja jep, ma tõesti keelan Miale erinevaid tasuta jagatavaid õhupalle ja sellepärast sai ta sünnipäevaks ühe suure ja korraliku (ja väga kalli) palli, millest ta siiani rõõmu tunneb. 

Sama nende Rootsi laeval käänatud pallidega. 

Päevast, mil ma talle rääkisin, et meile Rootsi laeva piletid ostsin, hakkas ta neist õhupalliloomadest rääkima ja fantaseerima, et millise ta sel aastal endale teha laseb.

Hahha, veits nalja ka. 

Hommikusöögi aegadega oli meil ikka mega suur segadus. Buffeti uksel olid vahemikud Eesti ajas, pardakaardil Rootsi ajas, viimasel seisis 6.30 - 7.15. Jep, ilgelt vara, aga meie korralike inimestena tahtsime ikkagi oma söömise aknasse jääda, niisis natuke torisesime küll, aga panime siiski kellad kuueks helisema. Kahjuks küll kuueks Eesti aja järgi... ei vastupidi. Hahha, mul jälle segadus sellega. Ühesõnaha, me panime oma kellad tund varasemaks helisema. Teel sööma kohtasime viimaseid pidulisi, kes meie perekonda tõenäoliselt hallukateks pidasid, sest kui mu kell automaatselt aja vahetanud oli, sain aru, et see on alles 5.30. 

Löntsisime torisedes oma kajutitesse tagasi ja proovisime magada, aga üks kellel und ei tulnud oli Mia ja no proovi magada, kui üks neljaaastane tunneb, et tema ei taha, tuledega vilgutab, nari otsas turnib ja kõva häälega jutustab. 

Magada ei saanud siis ja ka planeeritud lõunauni jäi ära ning lõpuks oli ka Mia nii üleväsinud, et otsustasin võileiva võtta ja temaga kajutis hoopis multikat vaadata. See maandas teda natuke ja lõpuks oli ta nõus isegi sellega, et mina dringile lähen ja tema Liisu, Kiku ja vanaemaga kajutisse jääb.

Mia oli nõus, aga mina tegelikult ei viitsinud, olin niii väsinud, et jaksasin vaid ühe mohito alla kallata, natuke melu nautinud ja otsustasingi kajutisse tagasi minna. 

Jäin Miuksi kaisus sekundiga magama. 

Ehk kui selle esimese mõtte juurde lastega puhkamisest tagasi tulla, siis ma arvan, et lastega saab puhata küll, aga meil see sel korral lihtsalt ei õnnestunud ja üldse mitte laste pärast... 

Ja kui kogu lugu jättis sulle veidike kurnava mulje, siis said sa sellest kõigest õigesti aru, aga siiski soovitan ma Rootsi kruiisi perepuhkuseks. Jah, nädala sees ja vanavanemate või lapsehoidjatega koos, aga täiega soovitan. Lastele on tegevusi, suurtele on tegevusi, laeva personal on tore, süüa saab, juua saab, tantsida saab. 

Kõik on super. 

Musid!

♡