Loetud lasteraamat: "Piia Präänik ja sõnasööbik"

"Piia Präänik ja sõnasööbik" on meie esimene sel aastal läbi loetud lasteraamat. 

Hakkasin seda alguses Miale enne uinumist ette lugema, aga lõpuks läks lugu nii huvitavaks, et lugesime seda ka muudel hetkedel... Kogu see Piia Prääniku lugu on väga kaasahaarav ja hoogne. Korraga toimub Piia ja ta sõprade eludes palju, aga kesksel kohal on laste koolikapist leitud Sööbik number 186, kes pärineb sööbikute hõimkonnast. 

Sõnasööbik armastab sõnu süüa, see on ju niigi selge, aga eriti meeldivad sellele sööbikule sõnad nagu KOMM, MARMELAAD, JÄÄTIS ja ÕUNAKOOK, aga hädakorral lähevad söögiks ka БОРШ ja ВАРЕНИК, lisaks plaanib ta tulevikus proovida ära SUSHI ning CRÉME BRŪLÉE. 

Piia ja sõbrad, ning hiljem kogu Kesklinna kooli 1.A klass koos õpetaja Lauraga, proovivad oma armsale ent natuke tujukale ja kartlikule Sööbikule uut kodu leida, sest koolikapis aabitsate taga ei ole enam turvaline. Nimelt on sõnasööbiku olemasolust haisu ninna saanud kuulus reporter televisioonist, ning lapsed üritavad teda kaitsta kartes, et sööbik pannakse pärast teles näitamist loomaaeda, või veel hullem - tehakse topiseks.

Minu jaoks muutis loo huvitavaks ka see, et proovisin koguaeg tegelastele päriselust näidet leida, kõik need inimesed ja pered sellest raamatust on meie ümber olemas. Kuulus reporter, Piia isa, õpetaja Laura, Anna ema, Liisa-Lotta kolm vanaema... Noh, räppar Kukimuki on vist meile kõigile üheselt Nublu. On ju?

Kokkuvõttes on tegu väga ladusalt loetava ja humoorikalt kirjutatud lasteraamatuga, see haarab kaasa ja paneb ka elus oluliste teemade üle arutlema. 

Meie Miaga soovitame seda raamatut väga ja tahame kindlasti ka Piia Prääniku teisi raamatuid lugeda, ning loodame, et peatselt tuleb ka sellele raamatule järg, sest loo lõpp jättis ikka korraliku pinge õhku!

Kohtumiseni!

♡